Käisin laulupeol. Kohapeal oli kõõõõõõik jumalast sjuuper - inimesi - oli, õlanukitunnet - oli, laulu võimsusest saadad külmavärinad ja -judinad, mis mööda selgroogu ülehelikiirusel ajju tormasid - olemas!
Laupäevasele vabaõhuestonia kogemusele pani mõnusa kirsi Kirsikesega läbi hämara ja vihmast tilkuva Kadrioru pargi ühe leelotava koori jälitamine. Ja eriti mõnusaks tegi kogu loo see pisi-pisi-pisiasi, et nad olid nõus sooviloo esitama. Hmm, kellaüheteistkümnene "Vana mehe laul" vihmases kadrikas? Koori esituses? Hetk, mis looritas oma salapärase olemuse ning hingelise külluslikkusega kogu ümbritseva - muutes selle millekski eriliseks, mis talletub sügavale mällu üliarmsate mälestuste igavesele mängumaale :D
Pühapäevane kava oli enam rahvalik ning kaasalauldavam - selline, NAGU LAULUPEOLT EELDATAKSE - pluss ilm oli änksam ja rahvast tundus, et oli veeeeeeeel rohkem. Eelmisel päeval loendasime erinevaid rõõme, mida märkasime - alates laulurõõmust kuni kohtumisrõõmuni. Tänane topic oli armastuse mustmiljon erivormi ning palet - inimeste emotsioone oli mõnus jälgida ning pildistada, see kudagimoodu laeb hinge.
Ja Laine pani hästi, 10 pikka paid talle!
Ning kopterist on veitsa kahju:
