20121224

life´s a beach

Mitsu saab pea, et igal vabal päeval - ja siis ka, kui peame alles kell 5 õhtul alustama - endale lauad katusele ja liiva istmetele. Soolalainevahuneelajaid on meie hostelis mitu  - vahest tuleb kahe autoga minna. Mõni on surfamisega kauem, mõni vähem tegelenud. Mõni alles õpib laual kõhuli balansseerimist ja kummuliminemise vältimist. Mõnel on isiklik laud - ja uusmeremaalasest surfihullul Chrisil on suisa kaks. Meil pole veel ühtegi, seega käime surfipoest laenutamas. Mina laenutan kogu aeg ühte ja sama lauda -  ja valisin meelega natuke väikese laua. Sellise, millega ma veel mitte midagi ei oska teha - ainult lasen lainel end loopida ja loopida ja loopida. Aga tuleb tõdeda, et igakord, kui laine mind loobib, tunnen end üha paremini - lendame lauaga juba samas suunas! Jeee, arenemisrõõm! Ja lained loobivad siinseis randades ikka hullumeelselt korralikult, ookeani väge on iga kord tunda - endal pole peale kerratõmbumise suurt midagi peale hakata, kui korralikum litakas mu alla neelab, läbi mälub ja ookeanipõhjapõrkega rannale sülitab. Vahest juhtub nii, et võtan ujumisprillid kaasa ja siis näen põhjast vetikate ja liivapuru vahelt, kuidas laine üle rullub - ja ausõna, see on üks ilusaimad vaatepilte, mida ma kogenud olen! Üks randadest, mis meie kodust umbes 30 km kaugusel on, kannab nime Smiths´s beach. Ja mõnel päeval ei jää üldse muljet, et tegelikult on tegu väga populaarse rannaga. Natuke infot sellest, mida me seal vees ja rannas teeme, näege-kaege: 
ookean on küll meie kõigi oma, aga tühi rand on eriti äge!
life´s a beach!
 Selleks, et laine laua alt lihtsalt läbi ei läheks, tuleb jalgadega sumada ja kätega kogu jõust sõuda. Ehk siis, paddle! Kui tunned, et laine on laua kaasa haaranud, tuleb võimalikult kiirsti püsti hüpata ja - tadaaaaaa! Peale kolmandat korda, kui sarnaselt, aga rahulikumate liigutustega oled tagasi välja sõudnud, on jõud otsas ja siis on pigem battle! 
Siin pildil surfavad kaks Chris´i - esiplaanil uusmeremaalane e. kiivi Chris, kes on üks neist vapustavatest inimhingedest, kes otse surfilaualt lainevahtu sünnitati. See, kuidas ta laineid lugeda ja püüda oskab, on päris spets. Lisaks on ta ülimalt sõbralik - julgustab, kannustab ja annab hüva nõu. Tema on siis nüüd esiplaanil ja ta on just laine kinni püüdnud. Tagaplaanil on saksalne Sören (st, tema laud), kelle aussie nimi on ka Chris. Tema on ka üks vapustavatest inimhingedest, aga tema sündis arvatavasti mõnes BMW tehases või  kuskil insener-tehnoloogide hallatavas instituudis. Ta on  kõva sukelduja, aga sellest pole erilist tolku - pildil näete, et laine on hoopis tema kinni püüdnud. Käsi südamel võin tunnistada, et me surfame Chrisiga sama hästi. Selle saksa Chrisiga. 
Laual istudes laine ootamine on väga tõhus rühiharjutus. Kõik on pidevas pinges! 
Niimoodi saab veel murdumata lainest üle - kätele toetudes end rinnast üles upitades.
selline pilt avaneb siis, kui päris laine harjal turnida. Äge!
selle pildi Chrisist tegi Chris. 
selle laine nimi on Veel Murdunutu 
selline pilt avaneb siis, kui rammestunud keha paneb väsinud, aga õnneliku pea lauale ja laseb lainel  kogu kupatuse randa kanda. ilus!
just another perfect day! yay!
Ja nii ikka ja jälle! Ägeägeäge, oosum!!
Aitäh!

20121220

sisemist last harides

palgalisa, mida rahas mõõta eip saa mette :)

Meie töökohta ümbritseb ilus hekk  -ja ühes kohas on umbes poolemeetrine avaus, mida me kasutame, kui juhataja kajakke laename (mida on suisa kaks ning hoiab ta neid restoranis). Veeääres töötamise rõõmud :) Ühel heal päeval vedasime ühe kajakitest välja ja suundusime kolmekesi sadamakai kaugemasse otsa - mina ujusin, Nicole aerutas ja jalakrampidega Jeremy, kes eelmisel päeval Ironmanil oli osalenud, jalutas. Eesmärk oli minna ja sukelduda ühes nende suurte värviliste kaladega, keda läbi veealuse vaatlustünni akende nägime. Ja ma ju lubasin endale, et ma tulen tagasi, turistidele lehvitama - teiseltpoolt klaasi - ja nende ägedate postide vahel tahtsin ka hõljuda. Jeremy tahtis pilte, kus ta kaladega ujub ja Nicole tahtis kajakiga aerutada, sukelduda ja vajadusel haikalale aeruga virutada. Bullerby lapsed, noh :)
vetelpääste
üks kõndis, teine aerutas...
... ja kolmas solberdas
valguskiired siis, kui päike on peakohal
Tuleb mainida, et me elame ikka hullult ilusas Narnias - spets planeet on meil, noh! Viimasel ajal leian ma end üha tihedamini veest - ja eriti vee alt. Ja seal on ikka uskumatuid elukaid - suured krabid, kes oma sõrad põhjast ähvardavalt üles veepinna suunas ajavad, kui neist üle ujuda (mis siis, et meil 5 m vett on vahel), või siis raid, mis nagu kandilised sabaga esikuvaibad vaikselt üle ookeanipõhja liuglevad. ÄGE! Siis, kui ma mõnd meremadu/angerjat olen näinud, on ka äge olnud - megaägekiire, kui täpsem olla, sest nemad kuuluvad mereelukate perekonda :) Ja ükskord olen saanud meduusilt sähvaka ka - nagu oleks soolase piitsaga korraliku litaka üle näo saanud. Ehk siis, Narnia on ilus ja majesteetlik, aga ka võimas - ning ta ei lase seda hetkekski unustada. 
 Jõudsime jetty lõppu ja kohe, kui pildiloleva redeli külge kajaki sidusime, ilmus blond observatooriumitädi, kes teatas, et parkige veidi eemale, see on meie eraredel. Nii tegimegi ja hakkasime pildistama -sukelduma -hullama:
vatipoisi sünd
Narnia õisi
veel Narnia õisi
akna taga lehvitamine - check!
 Tuleb tõele au anda - turistid olid meeldivalt üllatunud, naersid, pildistasid ja lehvitasid - me tegime sama. Korallidega kaetud postide vahel ringi ujuda - jaaa! Lisaks on sealsed kalad inimeste nägemisega nii harjunud, et neil pole mingit tolku, kummal pool klaasi me oleme. Nii sai neile pmst pai teha. Here fishy-fishy :) 
Eks me niimoodi seal siis hullasime - ikka 5-8m sügavusel, pinnale tõusime ainult sekundiks-paariks, et sisse hingata. Nii me ei teadnudki, et üleval sadamakail too blond observatooriumitädi juba vahtu suust välja ajas. Justtäpselt vahtu - niivõrd kuri ja vihane oli ta! Sest tegelikult ei tohi akendele lähemale, kui 10 m minna, aga mina seda ei teadnud. Jeremy ütles hiljem, nägi väikest korallidega kaetud silti, mis ütles, et lähemale, kui 2 m ei tohi minna, aga ei hoolinud sellest. No ja kui järgi mõelda, siis ega neist korallidest palju järgi jah ei jääks, kui meiesuguseid lambaid sinna massidena vooriks. Ja tünni klaasid pidavat ka palju maksma. Ja eks vist kalad pakiks ka suht ruttu uimed kokku, kui neile koguaeg pai tegemas käidaks. Hoidsin kõrvad lidus ja ütlesin kogu aeg, et "Jah, jajah, saan aru, loomulikult jne", ja tädi hääl jäi ka vaiksemkas ja lõpuks vabandas, et me peale karjus. Paraku tuleb tõdeda, et, ohjahh, ikkagist tuleb lõbutseda lõbu ajal, küll pärast jõuab mõelda ning järeldusi teha. Ja lainevaht on palju kaunim, kui observatooriumitädi suunurgavaht. Oleme targemad ja seikluse võrra rikkamad, sisemine laps seikluskasvatud, jeee!
Aitäh! :)

20121217

raudmehed-naised

esimene paljudest-paljudest telkidest
Nädalakesed enne selleaastast Raudmeest hakkas Busselton hingama veidi teises taktis. Tänavatele ilmus üha rohkem rattureid ja restorani eest sähvis läbi üha rohkem jooksjaid. Ning parkidesse hakkasid kerkima suured telgid - küll pidusöökideks (lõpupeol oli 1800 inimest), küll rattavahetusteks, küll muudeks tarvilikeks tegevusteks. 
adru tuleb, nähtavus läheb
Nädalapäevad enne võistlust tuli torm, mis peale jahtide-paatide rannale suurema hulga adru lennutas. Muidu poleks midagi, aga sellesse adrusse tegid tuhanded kärbsed endile pesad, niiet õues ei saanud rahulikult ollagi. Pluss see lõhn. Pluss veel miskit - vesi ei olnud enam ilus ega läbipaistev ega sinine. Miks see tähtis on? No esiteks- meie hostelis peatus Jeremy, kes ka Ironmanist osa võttis. Ja temaga plaanisime hommikuti, enne mu tööd, ümber jetty ujuda - trennimõttes, noh. Et kella kuueks vette ja kaheksaks põll ette. Nii saime ühe korra teha - lained olid HULLUD! Eriti kaldast eemal, aga tagasi oli kergem tulla - nagu allamäge oleks ujunud :) Pluss oli julgem - vesi oli nii mudane, et vaevu sain oma näppe näha, kui käe välja sirutad. Ja ega siis haid nii mudases vees meid ka ei näinud, vähemalt nii me endile kinnitasime. Paar päeva hiljem ühinesid meie ujumistega (no tegelikult ühinesin mina nendehga, aga ikkagi :)) kohalesaabunud raudmehekolakad. Sajad mehed ja naised, kell kuus hommikul - ja kurivaim, ujusime ainult ümber poi, mis oli pandud 600 m kaugusele. Sest ookean oli nagu pesumasin. Pärast kahte ringi oli selline tunne, nagu hakkaks merehaigeks jääma. Huvitaval kombel ujutaks siinmail ikka niimoodi, et kui niisama rannas oled, siis lühkaritega ja kui sportlane oled, siis kalipsos. Meie mõistes ujumispükse peetakse millegiks eriti nilbeks, mis basseinist kaugemale ei tohi kanda. Seega - hommikul kell kuus seisin läbipaistmatu, haisva, tormise ookeani kaldal ja vaatasin, kuidas ümberkaudsed naerust kõveras kalipsokodanikud pead vangutasid. Ja pakkusid kohe, et ma olen vist Euroopast. Sest ainult eurooplane tuleb ujumispükstega ujuma. Oh seda imelist ilma! 
päikse tõuseb
 Võistluspäeval oli mul koguaeg selline tunne, nagu võistleks ise ka - adrenaliin pumpas ja kuidagi ülev oli olla. Start oli 5.30 - et saaks ikka enamuse ajsadest enne pärastlõunast leitsakut korda ajada. Mind tõsiselt üllatas see, kui paljud osavõtjad olid täiesti tavalised, meie mõistes harju keskmised tegelased! Vette tormasid nii pereisad-kui emad, mõned pojad-isad, vanaisad jne. Tegelikult ka, ma tahan ka seda teha! Neid vaadates tundus eriti tore olevat see, et näis, et nad olid sinna ennast ületama tulnud. Retsept!

profid stardiootel
harju keskmised, mitteeurooplased
pingviinide paraad - otse Goose´i ees!
tähelepanu!
valmis olla!
küte!
 Ausõna, need harju keskmised on tõeliselt imelised ja inspireerivad tegelased! Profid ajavad oma asja ja  püüavad üksteisele pähe teha, ja see on tore. Triumf ja saluut ja bitches´n´hoes jne. Aga mind köitis just see hingus, mida need tavalised, iseenda varjust ülehüppajad, kaasas kandsid. Vägev! Ja ergastav! Kui ma varemalt olen pikalt vaaginud, et kas ma ikka jaksan näiteks poolmaratoni joosta, siis nüüd ma enam ei kahtle - jaksan ikka, omas tempos! Aga maratoni? Miks mitte! :) Sest kui juba nemad, siis miks mitte mina, eksole, ei võiks samamoodi lõbutseda?
8000 $ ehk 1,5 kg ratast
 Kui me u kümme tundi hiljem, raskest tööpäevast räsituna, kodupoole sättisime, jalutasime läbi rattaala. Ja nägime, kuidas osad võistlejad alles saabusid rattadistantsilt - ja asusid maratoni läbima. Seda siis kaks tundi pärast seda, kui kiirematel kogu võistlus läbi oli!
3.6 ujutud, 180 vändatud, nüüd jookseks maratoni ka!
 Miskit peab neil kiivri all ikka teisiti loksuma - eriti see keskus, mis hädise "ai-ai, palun katkesta, oi-oi, nüüd pistab hullusti" hääle kringliks keerab ja kaloripommina kütteks kasutab. Kui magus võib see eneseületuse tunne olla - kukkuda pärast sellist katsumust üle finishijoone? om-nom-nom! :) Däääm, kõik on võimalik!
Aitäh!

meil aiaäärne kõrvaltänavas

Austraalia on ainus maa, kus ma tunnen, et restoranis töötamine on rahvusamet - sest meil on põlled. Ja põllel on tasku - nagu kukkur, noh.  Vot sellised (ja igasugused muud ka) mõtted tulevad pähe, kui päikseloojangul meie pisikese hosteli eest 50 m kurvini kõndida, üle tee minna, siis vaikselt veel 30 m hiilida ja aasalrulluvat vaatepilti imetleda. Üdini Austraalia, põhimõtteliselt otse lävepakult:


Mul on nendega veel paar kohtumist kokku lepitud, varsti kajastame. Aga, saate aru - vaba loodus, mitte loomaaed! Riil diil, nagu mulle meeldib! Jess!!
Aitäh!

20121214

a real ironman e ka vana hobune tahab kaeru

Tegelikult ka, selle linna asukad on kuidagi ära tabanud viisi, kuidas täiega võiduka lõpuni panna! Retsept!
peas. kõik on kinni peas

20121208

Busselton Jetty

Seda, et Busseltonis üks sadamasild on, mida kohalikud (ja ka meie) jetty´ks kutsuvad, on mul vist õnnestunud mainida. Jettyl on paar omadust - näiteks rööpad, midamööda sõidab väike rong! Kohe täitsa lõppu välja, ja tagasi ka!
rööpad
näete!? rong eest!
küljelt / kohati kisub seal Jettyl kitsaks
tagant!
 Tavaline kohalik hing sattub siia selleks, et kas õng või siis oma päiksekuum kere vette heita. Või et tervisekõndi teha või veidi ameleda, kõik vereringet utsitavad tegevused! Turistid käivad rongiga sõitmas - ja sõidavad täitsa lõppu, 1,8 km kaugusele. Sadamakai on nõnna pikk, sest alles nii kaugel kaldast on ookean viimaks ometi 8 meetri sügavune, ehk siis - sinna said suured laevad kauba järgi tulla. Laevad ei käi enam ammu ja vahepeal läks see lõunapoolkera pikim puidust sadamakai korralikult põlema ja sai ka ühe  mehemõõtu tormi käest haledalt peksa - nüüd on ta enamuses betoonist ja tuultesuuna tõttu äratuntava jõnksuga. Et mida see rong sinna sõidab? Noh, esiteks, eks turistid tahavad ka amelungis kaasa lüüa. Aga teiseks on seal, päris lõpus, üks tünn - 15 meetrit kõrge/sügav ja ulatub ookeanipõhja välja! Ja tünnil on aknad ja trepid ja giidid ja poeke ka! Ehk siis - veealune observatoorium! Selliseid on maailmas kaheksa tükki ja põhimõtteliselt on kontakt audiovisuaalne - läbi akende avaneb lummav vaatepilt sadamakai korallidega kaetud sammastele ning nende vahel ujuvatele kaladele; lisaks on kuulda, kuidas suuremad lained tünni kumisema panevad. Ja giid lasi meile helikandjalt krevetihäält. Jah, ma olen nüüd lõpuks sellevõrra targem ja ilusam, et ma tean, mis häält teevad krevetid! 
Muideks, kalad hulbivad niimoodi kahekesi koos, et kiskjakala silmis mitte kalamoodi välja näha.
Korallipostid
suure tõenäosusega on siin pildil ka mõni kala
alle-aa, mets ja maa
õnnelikud turistid
tünni alumised korrused 
kahe ilma piiril
 Eriti vahvad järgmised aspektid, saage tuttavaks: 1) giid, kes meile loengut pidas, peab(!) kord nädalas tünni aknaid pesema - väljastpoolt, sukeldumisvarustusega! Äge! 2) ekskursioon maksab 29.90 per kärss, aga meie väga khuul ülemus, kuulnud me plaanist seda asutust külastada, korraldas meile prii sissepääsu - kuna kliendid niikuinii küsivad, et mis seal lõpus on ja et kas tasub minna, siis me peame teadma, millest räägime. Jah, tasub küll! Ja aitäh! 3) ma olen varem kreveti häält kuulnud! Siis, kui Ningaloo korallide vahel kaameraga kalu taga ajasin, salvestus see hääl "lindile" - selline isemoodi pidev praksuv prigin-prõgin-pragin. Siis arvasin, et tegu on soolakristallidega, mis päikse käes paukmaisina lõhkevad, aga ennäekuule - krevettide territoriaal / jahi /  kaitsehüüd hoopis! Kuulake ka! 3b) muideks, see, mida nende kohta selle lehe lõpus kirjutatakse, on päris üllatav! 4) ma kavatsen neid aknaid väljaspoolt näha - nii vabasukeldudes, kui ka ballooniga! 5) rongiga saab tagasi ka! Punkt, lause lõpp.
Leidke pildilt meie töökoht :)
 Aitäh!