iga elatud päev on samm lähemale...

Vähemalt nii arvab hr. Kreem, edu talle nende päevade lugemisel. Meie saime juba ammu hommikumaal teada, et time is eternal ja et selle kulgu pole mõtet arvestada.

Küll aga olen ma käed püsti tervitamas kõrget iga ja vanadust - ehk läheb tõesti õnneks ja lapsepõlv kütab raugematu jõuga otse vanadusnõtrusse tegemata vahepeal ebameeldivat ja kohustusterikast vahepeatust erinevate "kriiside" ja "pauside"rikkas täiskasvanueas.

Istusin ükspäev vanaemaga köögis. Vahtisime aknast välja, jõime kohvi ja higistasime. Lobisesime, higistasime.
"Mis Sa eile tegid?
"Ma ei mäleta"
"Aa. Mis siis ikka. Mida ise tegid?"
"... Kuule, ma ka ei mäleta.."
:D
Hiljem, pärast meeletut ajuragistamist, meenus meile, et olime eelmisel päeval samamoodi hommikut veetnud - loba, kohvi, higi.

Siia juurde sobib lugu, mida rääkis noorusliku olemisega, ent juustes juba halli kandev rohelistes tunkedes mees rahvapühatalgul Saarnaki laiu ainsa talu köögis:
"Marta on vana naine, asjad kipuvad meelest minema. Seega on tal köögis kalendri juures kirjake: "Paku kohvi". Nii teab ta olla viisakas, kui külalised tulevad.
Martale tulevad kaks sõbrannat külla - Rosalie ja Hilde. Istuvad, vatravad, vahest ehk koovad ka, ma ei tea. Marta võtab laualt nõud, viib kööki, peseb ära, vaatab seinale - "Paku kohvi" -"Ahah" - ja teeb uue kohvi. Ja niimoodi mitu korda, ikka nõud kööki ja köögist uue kohviga tuppa, kuni saabub teistel prouadel aidaa öelda. Lähevad siis Rosalie ja Hilde mööda teed, Rosalie ühmab - "Näe, Marta ei pakkunud isegi kohvi!".
"Kas me käisime Marta juures?"."

nimed, mis originaalis olid, mulle muidugi meelde ei tulnud. juhhei!

ješjoo uudissõnu

vahel tahaks midagi näksida.
vahest juhtub nii, et pitsile tahaks peale haugata mingist sakuskat.
ja mõnikord tahaks teha mõlemat - aga et vältida raskel ajal kahe laua katmist, peab meie toiduainetööstus kohemaid turule paiskama snäkuska.

käisin kinos

Seda heatuju filmi saatis natuke nukker mõte, et Sa oleksid seda täiega nautinud. Sa oleks siit ühtteist ära tundnud. Ja see äratundmine oleks tahtnud Sinuga jagatud saada.

Et..."Kes teist siis minu hommikupoiss on?"
sajaga Valtu ujula
:)

fotokoolitus, 1 osa

punkt 1.
siirast rõõmu tundvad inimesed ei mõtle pildistamishetkel oma välimusele.

rõõmulelu nimega hart

Kui süsti teha, siis ikka korralikult. niimoodi, et sups, kaif lakke ja et varsti on nõelaga torgatu krapsti ukse taga tagasi. Nurmsi DZ lennukliinikus tehtud süst  läks mul väga õigesse kohta - muidu poleks ma ju sinna tagasi läinud.

Enne esimest hüpet rääkis keegi, (eimäletakes), et esimene hüpe on kerge - Sa ei tea veel midagi karta ja põdeda vms. Teine pidi see hull olema. No ja oligi - kas nüüd just hull, aga selline veidi hädine olek oli küll sees - tead omaarust täpselt, mis tulemas. 6x käisin vist enne vetsus. Põhimure ei ole mitte varju avanemine või ohutu maandumine, vaid see, et kas tuleb ikka korralik deltaaaaaaa.

Maandudes on tarvilik saada lennuväljale pihta, see on minusugusele algajale piisava suurusega sihtmärk. Muidugi ei saanud ma sellele pihta, vaid võtsin sihi kuusehekile, mis lennuvälja kõrval kasvas. Napilt üle ja sujuvalt põllule - ja ma jäin püsti, aaaajeeeee. Ja lennukit nägin ma ka. Ja taevas sai suuri tiire teha ja Nicole´ga teineteisesuunas triivida (kuidas saab minust kergem, peale mind lennukist väljunud inimene enne mind maale? triikraud taskus? abimootorid? mh?) ja puha.

Väljastati langevarjuri raamatud, kuhu peab iga hüppe sisse märkima. ja kommenteerima. hüpet ja emotsioone jne - ühel real! :D hea, et siia pikemalt saab tähti märkida. Piibel ühesõnaga.

Kolmandale hüppele läksin ma juba vägagi entusiastlikult. Hämmastav, kuidas vaim seadistub järjest uutele asjadele - lennuk oli kogu aeg näha, teised varjusrid ka, sai rahulikult varju käitumist tundma õppida ja Eluga kahekesi olla. Ja maandusin eelmisest kohast umbes 3m eemal ehk teisisõnu, keskuratneidkuuskimuteeleistutab?!

Siis öeldigi saladuslik lühend - HART. Kõlas ägedalt. 3 hüpet ja juba HART - vabšee profikas ju. See, et HART on eelharjutus iseavamisele, ei kahandanud rõõmu - iikagi HART ju. pmst tuleb see jublakas enne varju avanemist meduusitaskust kätte saada, 1-2-3, ju nõu.

Üles minnes ainult see mõttes keerleski, et kuidas jublakaümber sõrmed kokku saada. Ja oi seda karjumist, kui varju avanemishetkeks mõlemad käed näo ees olid...ja ühes see maailma kõige väärtuslikum, armsam jublakas oli! wiiiiiiiiii!

 Ja seekord sain maha enne seda paganama hekki. Tõdemusega, et õnn ei ole ei maa peal ega taevas, vaid kuskil seal vahepeal. Ja killuke õnne on kohe kindlasti viisis, kuidas neid ühendad.

deltajee
1-2-3-hartjeee
fakkjeeeee

halloo, vanaema,

-nu, kak dela?
-aah, nihhuijaaa!

:D
minu gräms ikkagist!

uudissõnu

saksamaal on see väga ebapopulaarne, seal tundub olevat "let's keep it in the family" teemaks. aga siin - juhuonu - kindla territooriumita kommionu, natuke nagu Ekke Moor või Nipernaadi või Hulkur Rasmus, künnab aga kruusa ja asfaltipidi sinna, kuhu jalad viivad. ja peatub seal, kus jäätiseautogi. But he rarely returns - juhuonu, you know.

mõnna

+33C x 10km jooksu = selline tunne, nagu oleks kehast pakk delmat jee tõmmanud.

lisa siia veel kesklinn-nõmme-tagasi ja hiljem aegviidu kuningaraja rattaralli, mis päädib kukeseenegurmeega maailma kindlaimate topeltuste taga ja saadki kokku ühe õite heaolemise  retsepti.

hea on olla, raisk.

raaa-huuuuuu

Eile saatis mind alates hommikust mõnus rahutunne - thikyouverymahho, mr. Jarre!
See lugu tekitas mingisugused kauguse, rahu ihalused - isu vaadata ja elada natukene lendavate pistodade maailmas - puhtalt heli ja visuaal, hingus. Ilma tõlketa. Ja võibolla pistodana.


Õhtul katusekinos istudes ja kajaka valvsa pilgu all pleedi mässudes ja lähi ja kauggalaktika soojeimat kätt hoides maailma ühendavale, ent läbi inimeste erinevad suled selga saavale hingusele külla sõites saabus ülimalt soe, turvaline ja hea tunne. rahu.
just go with the flow. mõtle. tunne. mõista. taju. naudi. ole. ela.

loomad saavad nii palju poegi (femtibid lugegu "järglaseid"), kui keskkond suudab toita. inimesed niipalju, kui armastus - ja see on lõputu allikas.

pilvebaleriinid

Ma arvan, et ma olin praegusest kümmekond aastat noorem ja ilusam, kui esimest korda langevarjuteemalisel koolitusel käisin. Siis jäi asi katki - lennukisse ei astunud. Miks, see on arvatavasti kinni selles, et õhk polnud mu jaoks valmis ja Maa ei tahtnud lahti lasta.
Nii oli ka eelmine aasta, kui sama asi plaani sai võetud ja suve lõpus tuli tõdeda, et see tuul, mis puhub lennukiuksel, puhub ka taskus-rahakotis.
Nii oli nüüdki. Mitte tuulega, vaid uksest väljumisega.
Adrenaliin pidi teadvuse röövima, kui ma nädal enne jaani kõik väljad olin korrektselt täitnud ja enterit litsusin.
Hommikul 930 hakkas Nurmsis ettevalmistus - mis on varju osad, kuidas juhitakse.
Kohvipaus.
Jätkame - mis on ohud, kuidas käituda. Tekib tunne, et fakit, mul pole seda põhikaltsu tarvis, tagavaraga hüpates on ikka kindlam. Huvitaval kombel ei ole mingit hirmu. Aga iga kord, kui peakohal põriseb, võtab ihu kananahale.
Kohvi, wc.
Praktilised harjutused - väljumine. DELTAAAAAAAAAA lennuki ukselt. Pakult. Traksides rippudes olukordade lahendamine.
vaatan-haaran-vaatan-tõmban-haaran-tõmban - ainus elupäästev varjuhaiku, mida tarvis meeles pidada.
Eksam.
Eksamitulemus.
Ootamine.
Kõik lennukisse, hüppama.
Mina ei mahu, jään maha. Ja arenen mühinal. Sisemiselt. Kuna eeldamine on neile, kes peavad meeles, et alati on veel variante peale visualiseeritu.
Teisele katsele suundun üks suunurk endiselt veidi vingus, tujutu. Teine suunurk on see-eest kõrvuni, kuna kaaspiloot on eriti die schöne bombe või kuidas nüüd öeldagi.
Võtame rivvi, sammume rivis läbi metsatuka moosiriiulini.

Ootame, ja nagu tellitult laotab üle taevalaotuse oma rasvase kanni maailma suurim pilv.
Ümberpöörd ja sammumarss kohvi jooma ning DZ tupla-marsivarusid hävitama. Jaburalt naljakas, ent tõesti on vargsi tekkinud tunne, et taevas ei taha mind endasse.
Kolmandaks korraks on tuul pea mossmõtetest klaariks puhunud ja minu esialgne vaimustus on tagasi platsis. Rividrill ja juba istungi, kiiver peas, oma esimeses lapsepõlvemälestuses. Ilm on endiselt pilves ja lennuk otsib hallis massis auku, kuhu meil lubataks ohutult heituda. Iga tiiruga sigineb kontidesse üha sügavam rahu, millesse lööb elevuselahmaka venelane, kes u600 peal dessandiga välja astub. "WHOAAA- lennuk-uks-tuul-ja...ta läks väljaaaaa! Nägid? Ou, kas nägid? Nägid ikka, jah? Ta läks nagu täiega välja ja tagasi ei tulnudki! Nägid? Sa teed ka varsti nii, tead vä? Tead vä? Jeeeeeeeeee!" Endaga on hea vestelda.
No ja tuligi meie kord ja üks läks enne mind ja siis oli juba minu kord öelda jah, kui instruktor tahtis teada, et kas ma olen valmis. Hehee ja ouboy, am I ready? I was born redis!

DELTAAAAAAAAAAAAAAAAA
mäuhti käivad korraks jalad üle pea, kui vari lahti pakib. Siis tuleb meelde, et pidi lugema kukun-1-kukun-2...ilmselgelt on 5 sek ammu möödas, aga aeg seisab. ruum ka. pidurduskontroll ja siis mõlemale poole 360. Näen maad ja õhku ja taevast ja seda, kes pärast mind hüppas ja lennuvälja ja....mitte ühtegi lindu?! Vahet pole, sest seal on niiiiii chill, et juba selle enese ja Eluga rahus olemise juurde tahaks karahvinist huultele viskit läigatada ja teises käes sigarit tossutada.
500m - kuramus, juba? alles oli 800 ju? NIIIII RAHULIK ON!!!!!!
siin on kodu.
400 - JUBA?
lõpumanöövrit pole mõtet teha, kuna vastutuul on nii suur, et kannaks ajeee ära ja vantsida pole mõtet - lendan parem võimalikult lähedale.
maapind näeb 100m kõrguselt samasugune välja, nagu 5m pealt, sellepärast kasvatabki Emke Maa endast põõsaid välja, et langevarjurid teaks, millal jalad kokku suruda ja pidurit tõmmata.
Maandun pehmemalt kui udusulg mr. Gumpi ette.
WHOAAAAAAAAA
Esimene mõte on, et saaks võimalikult ruttu üles tagasi. Ja see kestab.
Ja ilmateade on selleks, et teada saada, kui pilvine on ja mida tuul teeb.
Ja oijaaaa kui hea see on, kui tuleb instruktor ja ütleb et Sinu delta oli täiuslik.
Kell on pool üheksa.
DELTAjeee!
PS. ääretult armas ja kodune oli Nurmsis olla - ma tean, mida tunnevad kunagi need beebid, kes seal emade-isade õlgadel taevast sadavaid mehi uudistasid :D I KNOW :D

tuulepea

Niikaua, kui ma mäletan, olen ma unes lendamist näinud. Nii palju, et ma adun esimesest kaadrist/aistingust, kui see/selleteemaline unenägu hakkab. Ja ärgates ei lähe see tunne meelest ära - lendamine. Isegi see, kuidas elektriliinist üle lendamiseks kätega rohkem vehkides järsult kõrgust koguda, see tunne on meeles. Millal ma viimati unes lendasin, seda ma enam ei mäleta - eile või kunagi ammu kolm nädalat või kuud või ringi ümber päikese tagasi, no ei mäleta. Sest tunne evib antud asjas enam tähtsust kui fakt.

Mu esimene selgepiiriline lapsepõlvemälestus on sest ajast, kui ma olin kolmene ja isa mind tööle kaasa võttis. Enda tööle, mina siis veel tööl ei käinud. See mälestus on oma olemuselt nii võimas, igal mälutüübil - olfatoorsel ja gustatoorsel ehk vähem, aga ikkagi - mängiv, et arvatavasti on kõik endale eelnenud mälukillud ää mälunud ja seega pürginud kõrguma esimeseks, nö lapsepõlve alguse verstapostiks. /andke andeks, kallid unenäolaadsed mälestushägud, mida rikastavad arvatavasti kuuldud juttudest toidetud fantaasia poolt joonistatud ja ette kujutatud pildid - esimesest paist vennale, keda isa liivakellakujuliste kolbidega muhuga koju toodi - olin siis kaks aastat ja kaks nädalat vana; mudelautost (kastiga) ja salatist, mis oli pruuni värvi ja puidust ja ümmarguse laua peal, mille taha me kõik istuma mahtusime; tädi Mareti valge pusa, millel jooksid elu eest koopajoonistustelt tuttavad põdrad ja kütid ja mille varjus olid maailma suurimad tissid - nende taha peitudes ei olnud maju ega maailma näha/
Paps töötas ALMAVÜs ja oli langevarjuinstruktor ja tema ülesandeks oli inimesi lennukist välja visata.

Kõik nad vaatasid üles, naeratasid ja lehvitasid meile, kui vuhisesid Kuusiku tikutopsisuuruste majade ja veel pisemate autode poole. See tundus juba siis kuidagi nii ulmeline ja samas kodune, normaalne. Et "Tšauka, ma nüüd lendan".
Pilv oli nagu märg vatt, kui ma jõudu kokkuvõttes oma käe AN-2 uksest läbi õhupadja surusin. Ja pilve katsusin. Ma katsusin pilve. Oma käega. Seal üleval, kus nad elavad. Siiamaani mäletan seda õnnejudinat, mis tahab Su keha nii väikeseks väänata, et riided kukuvad maha ja päike tekitab Su seljataha varju asemel kriipsujuku.
Ma sain ka lennukit juhtida - muidugi on tore, et juhtkangid on neil seotud, üks lennuõnnetus vähem eesti lennundusajaloos, ent ikkagi, kang ette ja nina alla ja kang tagasi ja nina üles, see jäi meelde. Nagu seegi, et kui lennuk kallutab, siis kalluta kaasa, mitte vastu. Kallutasin. Kallutan siiani.

Jap, killud jäävad vägagi meelde. Ja siis salaja sunnivad pead kuklasse kallutama. Et salamisi, Sulle märkamatult sosistada: "Õhk on kodu. Koduelement. Lenda, emba pilve! Ole vaba!". Et hinge igatsusesegust ihalust kinkida. Ja siis juhtubki nii, et tuulepeale on tuul peaasi.
Ja puhtalt, lihtsalt hea, kui lennukas lapsepõlv ei mõtlegi enne vanadusnõtruseks peetavat comebacki täiskasvanueas vahemaandumist teha.

JIIIIIIIII-faking-HAAAAAAAAAAAAAAA,!!!

beibilaaav