Transformers detected!

Pilet minu nimele. 15. oktoober, aastal 2555

Meie suurejooneline plaan reisida rongiga läbi Tai muutus bussisõiduks, minibussisõiduks ja praamisõiduks. Miks see kõik niiviisi läks, võib varsti ühe ilusa tüdruku blogist lugeda. Kas ma kurvastan? EI! Juba Bangkoki bussijaamas nägime me, et Transformerid ei ole Hollywoodi vaimusünnitis - ja see korvas kuhjaga ärajäänud rongisõidu! Nimelt on Tai ettevõtlikud inimesed selgeks õppinud mingi nipi, kuidas teisi, endast suuremaid, transpordiks ära kasutada  - elevandid tassivad londi otsas palke ja suured metallist kosmosetulnukad veavad ööpimeduse varjus inimesi linnast linna. Whoa! Saage tuttavaks  - Tai Transformerid!

Ööbossid!

Romantikaliin

Wroaam

Rongisõit jäi, jah, ära, aga - näete? Kõigel on põhjus! :)

Aitäh!

Superman sleeps!

lõdvestuskunn pinge ootuspinges

Tai ja maššaaz käivad kuidagi loomulikult kokku. Khao Sanil oli ka kõvasti salonge, millest möödudes onud -tädid "Maaaaaššaaaaaaz" kuuldavale lasid. Päeval vaid paari kliendiga jändamine oli neile puhkus, õhtul täitusid toolid väsinud matkasellidega, kes oma jalgadele-õlgadele uue olemise lasid voolida. Meie lasime selle töö kaladel valmis teha - nad lihtsalt sõid väsimuse ühes surnud naharakkudega ära. 

kaladele juustu

Aga sellest ma postitasin juba video, nii et edasi. Nimelt ei piirdu see soe ja võrratult vahva maailmanurk ainult neile omase etnovärgiga. Oma ettevõtlikkuses on loodud ka restorane! Esimese hooga arvasin, et nii ongi - MacRiis, aga miski ütles, et tegu pole päris reaalse kraamiga. :)

Hommikusöök

MacRiis! 24/7! 

 Kuldkaarekestega toidupulki tahaks küll ju :) Lääne mõjutusi oli muidki, ent parimatest parim pärl pärineb liiklusennetuse valdkonnast. Kenjaalne! Kauplemine ja bränditurustamine on neil ikka rahvakunsti tasemel! :)

                                         

 Aitäh!

Olgu jääv meile päike

Isikukultus on tore. See sisendab kindlust, et keegi, kes nagu Sinagi lihast ja luust tehtud on, kätkeb endas mingit eriomast, suisa ebamaist võimet suunata masse ja protsesse üleüldise hüvangu suunas. Minu isikukultuse-lugu pärineb ajast, kui käisin esimeses klassis ja nii õpik kui õpetaja rääkisid, kui vahva tegelane väike Volodja oli. Naabripoisil oli teistsugune maailmavaade ja nii ta mu jutu peale ütleski, et Lenin on loll ja muidugi lahendasime selle südameasja sealsamas peenarde vahel korraliku löömaga. Peale seda pole ma eriti  isikukultusega kokku puutunud. Või noh, eelmisel aastal oli päris naljakas näha, kuidas erinevaid Vietnami linnamaastikke Onu Ho pildid rikastasid. Aga veel võimsam elamus oli mind ees ootamas Tais. Riigis, mida valitseb kuningas. Riigis, mida pole kunagi ükski võõrvägi vallutanud. Riigis, kus on vist alati kuningas olnud. Ja tundub, et kuningapere ajab reaalselt kuningaasja e proovib inimeste heaks miskit korda saata, mitte ei ole britilik paraadimankikari. Seda, et inimesed oma kuningast väga hoolivad, kuulsin ma juba enne - nad suisa armastavat teda! Kuningas on neile nii püha, et temast halvasti rääkimise eest saab reaalselt ja karmilt karistada. Juba lennujaamas oli pisike altar, mille juures Bhumibol Adulyadej pilt ja lilled ja kohe hakkaski seal kummardamas käinud passikontrollitädi meile rääkima, kui hea kuningas neil on. Pole paha :). Tegu on ainsa kuningaga maailmas, kellel on patent. Vihmapatent! Kui venelastel on oskusteave, kuidas paraadi eel pilvi laiali ajada, et hea ja kuiv marssida oleks, siis Tai kuningas vaatas, et põua ajal on inimestel ikka sittmissitt olla, ja nuputas viisi, kuidas vihma teha. Niisiis ongi tal vihmapatent. Ja vee aeraatori patent olla tal ka - lihtne agregaat, mis vähendab bakterisisaldust ning suurendab hapniku hulka vees. Aga see pole veel kõik! Kuninganna on ka väga au sees. Nimelt sõitis ta kunagi mööda Taimaad ringi ja nägi, kui viletsasti maapiirkondades inimesed elavad. Siis tegi ta ettepaneku, et inimesed - antud kontekstis naised - hakkaks kohalikku riiet ja rõivaid tootma ning turustama. Paar aastat hiljem, kui kõigil juba natuke paremini oli hakanud minema, tuli ta välja siidivenitajaga - nii said inimesed kergema vaevaga rohkem riiet toota ja kõigil hakkas veel paremini minema. Pluss on tal ligi kolmkümmend kõrgharidust ja meeletu kogus autasusid heategevuse ja kultuuri rindeilt. Tegelt ka, ma enam ei tea mida mõelda. Oli siis Lenin ka äkki nii äss vend, kui õpetati, kui nüüd, tänapäeval, mööda maad sellised valitsejad ringi kõnnivad? Ahjaa, Tai kuningas hoiab ka rekordit - kõige kauem troonil olnud valitseja. Soovitan soojalt, uurige järgi, millal ta võimule tuli. Oosum vana! Et seda juttu usuksite, rikastan seda postitust paari kaadriga Bangoki tänavapildist:

tänavanurk

lipupood

lihtsalt mingi tänav

kuningapaarihiigelportreetänavapood

Ma olen kõvasti rikkam :)

Aitäh!

Bangkokis on täitsa bossid templid

Aasias pidavat nii olema, et need, kes on jala, unistavad rattast, ratturid mopeedist ja mopedistid autost. Autojuhid bussist ei unista, nemad unistavad, et hommikul auto alles oleks. Erinevalt kodaraterikkast Vietnamist tundub siinseil lenksuvendadel unistus täitunud olevat - Bangkokis on koguaeg mingid ummikud. Autoummikud. Niipaljukest, kui me bussiaknast ummikus seistes või bussipeatuses ummikut vaadates nägime, oli tegu ikka meeletu linnaga. Selleks, et selle suuruse ja laiusega lähemalt, ent ummikuvabalt tutvuda, oli kaks varianti - kas peadekohal vuhisev monorail-rong või siis jala. Linnarongiga näeb kindlasti rohkem, ent betoonine, hall esmamulje tegi meist jalamehed. Veetsime paar päeva täis templeid ja vaatamisväärsusi, mis oma puhtuse ja värviküllusega ülejäänud linnast (see on esmamulje, eksole) erinesid.

Neil on Angkor Wat´i koopia!

 Tuleb tõdeda, et võttis kohati ikka suu lahti jah. Esiteks, nende tornide-sammaste-kujude hulk, mis püsti on löödud, ei ole tagasihoidlik!  Teiseks see detailirohkus! Praktiliselt kõik on kaetud värvilise kivimosaiigiga või peenelt miskist kivist-savist valmis nikerdatud. Kõige suurema ala võttis enda alla kuninga loss ühes seda ümbritsevate templitega. Rahvamass oli meeletu - eriti kõrvaloleva 14. sajandist pärit Smaragdist Buddha templi juures. Vau. Tempel oli üüratu, hästi kõrgete sammastega - sees suur saal, saali suur keskel torn ja torni otsas pisike roheline kuju, mis mulle kangesti Yoda´t meenutas.

see on killuke ühest suurest ...ma ei tea misasjast

Anna ootab Kuningat

Smaragd Buddha juures

 Ja muidugi kuningaloss - on ikka kuningale vääriline e. siis räme lahmakas kõrge müüri ja paljude ehitistega (ja tornidega). Ja aednikega! Tai kuningal on lossihoovis väga ägedad puud! /Mida küll kompenseeritakse? :)/

Disneyland, sina siin?

kus-mu-kindad, kus-mu-sall

Väga vahva oli nautida nii religioosset kui ka kuninglikku blingi, aga sellest rohkem jäi miski muu silma.

Enamus Taist on budistlik ning mulle see täitsa meeldib. Meeldib see, et inimestel on iga natukese aja tagant altarid - tänavanurkadel, asutustes jne. Neist möödudes tõstavad nad korraks suletud silme ette käed - ja tundub, et see väike hetk oma hea mõttega, mida nad nii tihti kogevad, peatab hetkeks aja ja korrastab maailma. Seetõttu nad nii chillid vist ongi - Tai on rahulik ja naeratab meeletult! Mõni ime ka, kui nende eeskuju (kellest on niipalju kujusid!) pidevalt naeratab. See jäigi mulle kõige rohkem silma - see nende rahu ja rõõm, mida nad endas kandsid ka templist väljapool. Kuivägasüdantrõõmustavalt erinev ühest teisest igimornist vaimuruumist, kus tähtsaim on peadpidi tuhas püherdades lunastuse anumine!

Zen :)

BKK

Veel enne, kui meil mõlemil viisad käes olid, hakkasime plaaniks vormima nädalake-aasias ideed. Seda plaani toetas fakt, et aeroflotiga saab kõige kiiremini- ja ka suht hea hinnaga- aasiasse. (Miks peaks keegi terve mõistusega inimene üldse lendama mitu h läände, et seejärel üle Euroopa tagasi itta vuhiseda? Kauglennufanatid?).  Aasia ägedus ja odavus toetasid seda fakti veelgi.  

Aasia tervitab värskeid saabujaid

Maandusime Bangkokis ja seiklesime kohalike bussidega (mis on nii madalad, et püsti seistes puudutab pea lage ja aknast ei näe seetõttu midagi peale asfalti), sinna, kuhu suunduvad paljud teisedki seljakotirändajad - Khao San´i piirkonda, mille odavus ja vaatamisväärsusteohtrus tingib tihti selle, et inimesed muudesse Bangkoki osadesse ei jõuagi. Oli jah odav ja ega me jah mujale ei jõudnud :) 

linnaliin nr 38 :)

Khao San´i tänavatel rullus lahti selline mõnus Paabel - eri rasse ja rahvuseid, kes naeratuse saatel tänavarestoranide, riidelettide, mahlapressiputkade, massaazilavatsite ja tuk-tuk´i juhtide vahel saalis, oli rajult. Selline igivoogav elunautlejate mass, mis kulges mööda tänavaid, põigeldes "Tule osta särk" -"Ma õmblen Sulle ülikonna -no suit, no life!" - "Templitetiir - terve päev ainult 20 baht´i!"- "Restoran ootab!" - "Leevendus villis taldadele - lõdvestav massaaz!" üleskutsete vahel. Kaua Sa ikka põikled, lõpuks ostad midagi ikka :) Õhtul asendusid üleskutsed uutega - "Sigaodav õlu!" ja lege "Mister, ping-pong show?". Baarid on sellised vabaõhukad - mõni ongi lihtsalt toolid-lauad, mis õhtul kõnniteele tõstetakse - aga hästi valju muusikaga. Nii võibki seal istudes tunnetada erinevate stiilide, maailmavaadete, elutempode ühekssegunemise üleüldist harmooniat  - rasta-vendade Bob Marley seguneb paar meetrit eemalt tuleva eheda Austraalia raadio-tümmiga, seal kõrval on Keegi-kes-alles- harjutamistee-alguses-olev jõuluks saadud kitarri võimu külge ühendanud jne. Seda kõike saab justnimelt tunnetada, sest kõrvad on ammu lukus ja umbes. 

Paabel

Kuidas Bangkok muidu maitses? Esmamulje linnast on - vana betoon ja oodatust kõvasti vähem rollereid. Ehk siis - kuidagi kaugeks jäi. Aga eks me järgmistel kordadel oleme pikemalt, kui paar päeva ja püüame nende hallide karpide vahelt ka selle kohaliku vibe´i kätte saada.

Kuna lennud Bangkokist Perthi teevad niivõinaa Singapuris või Kuala Lumpuris vahepeatuse,  otsustasime minna Kuala Lumpurisse, aga rongiga. Sest rongiga on mõnus ja rongiga on äge.  Eriti veel Aasias, mis on ka mõnus ja äge.
Aitäh!

Kaladele söödaks

Haigelt kõdi - eriti esimesed hetked! Ning oi, kui friiki tunne see on, kui kala varbavahet näksib! 

Aitäh! :)

suitsult sõnumeid

Ma lugesin ühte murelikku kirjutist, mis väitis, et meie tänapäeva lapsed on nii urbaniseerunud, et netis saavad pea igasuguse info tarbimisega hakkama. Paraku on see ka nende ainus oskus - "looduslast", kui sellist, enam naljalt ei kohta. Mudakoogi- ja ladvaonnipõlvkondadel puudub järelkasv :( Lugesin ka, et ei osata isegi lõket teha - kodus radikasse tuld ei tee ning liha saab krõbedaks söe ja süütekuubikuga. Ja kellegagi sest artiklist rääkides tuli välja, et  välismaal tuuakse skautide kokkutulekutel soe toit termokarpides kohale, sest tule tegemine on ohtlik (lõkkel kohvi ei osatagi enam teha). Proovisime siis järgi - eelmise postituse indiaanlased said kuivi katuselaaste, pilpaid ja toosi tikke - paberit ei väljastatud. Ja mis siis toimus? 

 Esiti kerkisid püstkojad, mille keskel tikku hoiti. Justjust, keskel - igasugusest puidust kaugel. Püüdsime koos nuputada, miks tuli veel ei lõõma. Süüdlaseks leiti olevat - 

tuulepüüdjad

 tuul.

 Pärast tuulefaktoriga tegelemist nuputasime edasi. Ja lõpuks tuli aimdus, et tuli tahab süüa ja et süüa meeldib talle alt üles üha suuremaid palu neelates.

 Hakkas looma - juhhei! Lõpuks saime kõik suitsusõnumeid saata ja pikalt ohutuse üle arutleda. Ohutus, muideks, oli kõigil selge. 112st kuni lõkkepiireteni! 

See päev jääb mulle ikka selgelt meelde - kuskil kirjutati midagi, millel tõepõhi all. Ka tekitab veidi muret, et kas me muutume ka vaikselt noiks lääneühiskonna äpudeks, kes urbanistliku turvamulli lõhkemisel kõngevad, kuna ei oska konservi avada ja tuld teha? Vahva on see, et paljudele lastele jääb see päev ka meelde - nad polnud varem ise tuld teinud. Mõni neljandik oli eriti elevil, kuna see oli esimene kord, kui tikku sai tõmmata. 

Vau.

väikesed indiaanlased

"Meil maal" ehk üks neist paljudest rõõmsavärvilistest hetkedest talulaagris :)

Inimesi pildistada - meeldib mulle harva, sest noh, lihtsalt ei oska (küll ma õpin). Aga indiaanlasi ja muid pärismaalasi  -neid klõpsiks veel ja veel! 

Aitäh!

life is beautiful

Sattusime laevalt Korfule - imearmsale saarele Joonia meres. Sattusime üheks õhtuks, täpselt päikseloojanguks. Puhas maagia - tegu on tõelise maiuspalaga neile, kellele meeldivad vanad merekindlused, suplusaltid merevaated, päikeseloojangud, keskööni sigivad-sagivad kitsad tänavad ja lennujaam, mis pooletunnise jalutuskäigu kaugusel. Jess, pliis!

Võite 1 kord arvata, mis me seal kesk sooja suveõhtusumedust sulistades taaskord Elu kohta tõdesime :)

Aitäh!