20131129

raharahvas

Karnevalirahvas on väga veider gäng, kus elukvaliteedil tundub ainult üks mõõdupuu olevat. 





surres võidab see, kellel... 

20131127

tarbimispillerkaar

 Meie esimeseke tööotsaks Cairnsis sai "loterii"piletite müümine kohalikul karnevalil - saime karavanpargist soovituse minna küsima, et kas karnevalil ehk kellelgi abilisi on tarvis. Läksimegi ja käisime ringi ning pärisime kõigilt ettejuhtuvailt, et "Are you hiring?". Karneval on teel aastaringselt, ent kohalike jaoks käib asi nõnda, et kord aastas sõidab kogu krempel suure pasunakoori saatel linna, seab oma karussellid-suhkruvatiputkad-sajad muud kioskid üles ja jääb masside ootele. Ja massid tulevad - esmapilgul oli täiesti segadusttekitav, kuidas see asi üldse toimida saab - iseenesest nagu heaoluühiskond ja maailma rikkaimaid riike ja poed on kaupa triiki täis, aga ikkagi tullakse, sõidetakse karuselliga ja siis...ostetakse ja proovitakse Fortuuna abil ASJU saada- plastmassrelvad, põrkepallid, topitud loomad, topitd loomad, topitud loomad. Valus tarbimisläbu!
Umbes paariminutilise pärimise peale saime tööd - onu mõõtis meid pilguga, vaagis hetke ja ütles, et jip. Tulge homme, sätime kõik valmis, show hakkab ülehomme. Karnevali kutsutakse siin showks - ühelt poolt nagu trillalla-trullalla, aga teisalt nagu mess ka - erinevad traktorid ja rekkad olid ikka läikima löödud ja linnarahvale heinapallide vahele pargitud. Niisiis, kui karneval omadega Cairnsi jõuab, kannab ta nime Cairns Show. Meie plats oli ... topitud loomade nurk. Asi oli iseenesest lihtne - müüsime kahedollarisi pileteid, igal piletil viis välja. Igal väljal number - kui inimene leidis sama numbri nii piletilt kui tahvlilt, oligi võit käes - valis looma ja läks kuskile edasi mängima...ja tuli hiljem tagasi, et veel mängida.
Kui keegi päris, et miks numbrid topelt on...vastati, et me ei taha, et Sul võidunumber kahe silma vahele jääks :)
 Meie kisasime ja kutsusime inimesi, kuis oskasime. Meie roll oli pigem toetav - Onu ja Tädi, kelle elutöö see oli, kisasid mikrofoni. Onu oli selline positiivne ja viskas nalja ja oli suhtlejam. Tädi oli aga täielik vastand - maailma kõige monotoonsem inimene, või noh, kõneaparaat oli pigem võetud mõnelt vanalt rikkis robotilt.  Robot mängis ainult ühte plaati, ja see oli hästi lühike - "2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi; 2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi; 2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi; 2 dollarit-2 dollarit-2 dollarit-tulge ligi- suured auhinnad-kõik on võitjad- ooo, topeltvõit- tulge ligi!". Minu suureks üllatuseks tulid inimesed hordidena, kui ta neid karjapasunana kohale korraldas. Arvatavasti uimastas ta hüüd lähenejaid juba kaugelt. Hüpnoos? Või oli tädi ise hüpnoosi all? Igatahes lasi ta plaadilt oma laulu edasi isegi siis, kui oli juba pime ja kõik, seljad tema poole, õhtust ilutulestikku vaatasid.
See, et ratastoolis vanurid nännikuhjaalt veel paistsid andis mõista, et päev on alles alanud. Päeva edenedes nägime üha enam titekärusid, millel kõrgusid värvilise plastmassi kuhjad. Titt oli tavaliselt ema süles või lükkas ise käru :) 
 Ma saan aru küll, et asjad on toredad, eriti uuest peast, ja et kui käia, siis miks mitte proovida mõnd osavusmängu, eksole. Aga see oli ikka orgia, mis seal aset leidis! :D Kui paus kätte jõudis, käisin vaatamas, mis võimalusi veel  ilmarahvale lustimiseks pakutakse. Karusellid olid täitsa vahvalt paigutatud - nii lähestikku, et kohati tekkis hirm, et kohe põrkavad kokku!


Tädi pahurolek oli suisa naljakas. Näiteks juhtus nii, et õpetaja ühes lastekarjaga tatsas mööda (Austraalias on suisa Karnevaliperede Laste Kooliassotsatsioon või miski sarnane asi- ega kool maja pole :)). Ütlesid tere ja läks edasi, ise pärides, et mis kujundit siin näete ja mis värve siin - no ja lapsed siis, et vaateratas on valge ring jne. Mina muhelesin omaette, et näe kui tore, neil ka geomeetrilised jalutuskäigud ja õuesõpe ja ainete integreeritus ja puha. Tädi aga teatas, et kuradi hipid on võimule saanud oma värvide ja kujundite ja jalutamistega, lastele peaks laua taga ikka tähti, numbreid ja arvutamist õpetama! Sest hinnad ja muu taoline on siin elus tähtsad :) Ta mõistis väga hästi oma klientide vajadusi ja harjumusi!

Ja ega rohkem mul polegi selle kohta täna midagi öelda,
aitäh!

juhutööparadiisis tööd otsimas

Busseltonist lahkudes tundsime, et oleme saanud väga suure kogemustepagasi kaasa - pool aastat jooksime restoranis ja loendamatutes pulmades nii palju kohvitasside ja suurte liudadega ringi, et tundsime end antud tööstusharus nagu kalad vees. 
5 kärbest ühe hoobiga, siin veel on juuksed taltsad ja  tööd jagub

Cairnsi saabudes oli näha, kui palju meie kogemused ja kuldaväärt teadmised kõigile korda läksid - umbes sama palju, kui hane selga vesi :) Tavaline protseduur näeb ette, et jooksed pool linna läbi, pakk cv-sid kaenlas. Heal juhul saad juhatajaga jutule, tavaliselt võtab esimene ettekandja ja paneb Su hoole ja vaevaga koostatud resümee kümnete teiste samal päeval laekunutega ühte virna. Kui mõni tööline otsustab, et aeg on edasi liikuda, võetaks pakk ette ja lapatakse, kuniks meeldiva näo ja piisava kogemusega cv välja popsab - kuna kõik inimesed on ilusad ja head, siis tavalised leitaks uus tööline esimese 10 seast. Ehk siis, väga palju oleneb siin Elus sellest, kelle otsa satud - ja millal.
ilutulestikupaigaldaja- jookseb poriräätsadega üle Cairnsi mudavälja (loe: rand)
Minul sel korral õnneks ei läinud, aga päevad otsa kohast-kohta sisse põigates sai üha selgemaks, kui palju loevad südamest tulevad naeratused ja just need lihtsad, iseenesestmõistetavad asjad, mis teiste inimestega lävides elementaarsed peaksid olema -  mõnes kohas tekkis esimese sekundi jooksul tunne, et "peaasi, et neil midagi poleks, kus välisuks on", samas mõnes teises kohas oli esimesest lausest nii hea ja soe tunne, et isegi pärast eitavat vastust istusime veel pikalt, kohvitasime ja ajasime niisama juttu. Jah, inimtüübid ja kõik ei sobigi kokku ja tore ongi, aga tundeid tasub kuulata ju? :)
ja sellel mehel on töö

Käisime Nicole´ga ka lähedalasuvais kuurotlinnakestes ja saime endi üllatuseks teada, et soovitakse saada vähemalt viieaastase staažiga kelnereid -ettekandjaid. Ma isegi ei varjanud oma üllatust - viis aastat kuskil restoranis, ja ikka veel kelner? Selle ajaga peaks ka kõige aeglasem õppija vahetuse vanemaks või abijuhatajaks tõusma? (Ehk siis, vabandust, kas te otsite ainult i"#¤/&te?). Tõepoolest, vau. Ja tõepoolest, alati ei ole ausus parim poliitika, otsisime tööd edasi :)
ja neil on töö - maailma kõige rõõmsamad viljamüüjad:)

Läksime tööagentuuri -nemad sebivad töö, ja võtavad iga töötatud tunni eest natuke vahelt. Nicole sai tööle- käis erinevates restoranides - kuurortides. Aga mulle öeldi, et.... nad ei saa mind kuskile saata, kuna neil on hästi konservatiivsed kliendid ja minu juuksed on liiga metsikud! :) VAU! On jah õlgadeni, aga mida nad lambanahksetele neidudele ütlevad, sama või? Üllatasin neid telefonis, et oskan ka patsi ja suisa krunni teha - see oli selline pomm, et pidin suisa kohale minema ja näitama! :) Elu on ikka seiklus eksole, ja inimesed on kingitused ning kingitud hobuse suhu ei vaadata või kuidas see nüüd käiski. 
temal oli ka töö, kuigi ma päris hästi ei saanud aru, mis ametiga tegu oli

Niisiis, juhutööparadiis? Töö on alati olemas, ootab vaid, et keegi tuleks ja teeks. Ma kirjutan neist kogemustest pikemalt ka, aga etterutates - kui olid juhuslikku laadi: Cairnsis olles olin ma karnevalil lotopiletite müüja; ehitusel lammutaja; osutasin kolimisteenust; eemaldasin suruõhhaamriga kahhelplaate ja tsementi;  hipodroomil baarman ja nõudepesija; panin üles peotelke ja ehitasin erinevaid lavasid; ning lisaks olin meie karavanpargis abiks-pesin aknaid, puhastasin vihmaveerenne, küürisin majaseinu, tüütasin hiliseid väljakirjutajaid, et kas nad jäävad kauemaks või kavatsevad juba liikuma hakata jne. Nii et päris käed rüpes ma ei istunud ja kogemusi sain kuhjaga!
õige! klaasiehtekeevitajal oli ka töö! 

Aitäh!

20131125

karavanpargi veteranid

 Meie uueks kodukohaks sai ühe spordiväljaku kõrval asuva ütlemata armsa karavanpargi ütlemata mõnus telgiplats. Muidu ringi reisides ei saa aru, mis Elu seal toimub - tuled paariks ööks ja siis suundud edasi, eksole. Meie aga jäime mitmeks kuuks - see on täitsa korralik kogus linnulaulu-päiksetõusurikkaid ärkamisi! Ajapikku hakkavad silma üha rohkem need pargi "kohalikud"  - pikemalt peatuvad naabrid - ja neist saavad need, kellega hommikul kohvitad ja õhtul koos kokkad ja kellega pikadpikadpikad jutud maha räägid. Ning need, kes korraks, paariks ööks tulevad, nemad sähvivad me tajudest vaevumärgatavalt läbi.
 Karavanpark asus kesklinnale suht ligidal ja seal valitses ääretult sõbralik ja tervitav meelelaad. Meil oli köögi kõrval väike ürdiaed, aednik käis iga päev ja kaevas uusi lillepeenraid (tegu oli tõelise õitemerega!) ja ka ülejäänud töölised olid supersõbralikud. Tavaliselt on karavanpargis nii, et võtad kas vooluga platsi või mitte. Kui vooluga, siis maksad veits rohkem ja saad oma karavnile juhtme taha lükata, nii et külmkapp, telekas ja  pump töötaksid ing moblad laetud saaksid. Vooluta - maksad vähem ja ... imed näppu. Tavaliselt on ühisköögis paar kontakti, et hädavajalikumad laadimised saaksid tehtud - kui sedagi. Ja neid, kes nt rösteril juhtme seinast tõmbavad, et oma telefon laadima panna, põrnitsetakse pahatihti altkulmu. Selline elektrivarga tunne tekib. Seda kõnekam on fakt, et meie armsas karavanpargis oli igal laual pikendusjuhe, kus korraga 5 kodanikku oma läpakatele vurtsu sisse saavad puhuda!
 Pikemalt peatujatest saime rikkmaks paljude uute sõrade võrra. Üks kiivipere, kes elasid soojal ajal telgis ja ootasid, et vihmaperiood tooks odavamad majaüürihinnad. Neil oli kaks poissi peres - üks kooliealine, nii et saime vahest koduseid töid teha ja teine, kes, nägu mudane, lutt suunurgas mähkmete välkudes mööda lehekuhjasid ja lillepeenraid seikles. Ma olen täiesti kindel, et ta ei jää mitte kunagi haigeks ja kasvab kahe(kuup)meetriseks! Paar saksa paari oli - sakslasi on siin palju - ja mõned prantslased ka. Ja väike ääretult vahva šotlane oli ka, kellega väga-väga headeks sõpradeks saime. Ta suur unistus, mille poole ta tulutult püüdles, oli Bravehearti kombel prantuse printsessi n§^^uda :D Lisaks oli ta minevikus olnud automehaanik ja narkokuller, ning nüüd keskendus internetimalele, portugali keele õpingutele ja ukulele mängimisele. Loovisiksus ühesõnaga :) Tänu temale sõin esimest korda elus haggist (täitsa hea toit!) ja õppisin oma esimesed akordid - täitsa tore oli igal õhtul enne magamajäämist telgis ukulelet tinistada! Käisime ka koos vihmametsas jooksmas ja üleüldse olime pidevalt ninapidi koos.
Musikaalsust lisas meile juurde veel üks tegelane - Ziko -kes oli rändav moosekant / puusepp. Ta teeb kõik oma pillid ise - sellised kontrabassitaolised harfid jms. Tema telgis ei elanud, tal oli suur sinine buss, milles ta nomaadmoosekandi elu elab. Elujooksul on tal kolm maja ka olnud. Ja kolm naist ka, rehkendage ise :)
Üleüldiselt olen ma märganud, et sõprus on mingi asi, mis tõmbab. Näiteks kõnnin kööki, kus on kümme lauda, iga laua taga seltskond. Ja siis hakkab pihta - tõmme - sellest inimmassist lihtsalt tõmbab mingi inimese suunas, ise sosistades - sõbersõbersõber! No ja siis lähedki ja ütled tere ja asi ants, palju toredaid seikluseid hakkab juhtuma. Samas mõnest kõnnid iga päev mööda ja lihtsalt ajad tühja juttu - no ei ole õiget tunnet.
Meie see õige tundega laud nägi õhtuti pahatihti nii välja, et lisaks üleüldisele melule rääkis Ziko oma instrumentitest või sellest, kuidas veel paar aastat tagasi linnavalitsus moosekante palju paremini kohtles; šotlane Tim mängis telefoniga üle interneti kellegagi malet ja hääldas jutu sekka portugalikeelseid väljendeid (järgmisel aastal on ta Brasiilias inka õps); elav vutientsüklopeedia, sakslane Christoph mängis oma arvutis mängu "Football Manager 2013" (järgmisel aastal mängib ta "Football Manager 2014"); sakslanna Sabrina oli hästi vaikne ja viisakas, aga tihti hakkas naerma kõige esimesena, kui kuskilt nalja hakkas tulema; imekena ornitoloogihakatis Nicoletta püüdis meie jutul vahelduva eduga mõistlikkusemõõdet sees hoida ja unistas värvilistest sulelistest; kiivipere vanem poeg püüdis koduseid töid teha, mis tema ülihajuva tähelepanu tõttu ja ta ema ja minu pingutustest hoolimata kuidagi ei õnnestunud; ja kiivipere noorem võsu vaatas kõike seda oma suurte lapsinglisilmadega pealt ja lindistas (nii, nagu kõik kõneeelses eas lapsed lindistavad - kümme makki peas linti vuristamas). Vahvavahvavahva! Paarinädalaseid pause reaalsusest tegid meie sekka veel paljud - kanada prantslastest seksihullud; prantsuse (suureks vahelduseks) ülisõbralikud tüdrukud; Belgia sõbrapaar, kellest üks lesbi, teine gei; walesi kokk oma kalli kaasaga; itaalia juurtega imepisike tsemendivalaja, kes armastas ülekõige Elu, ja oma mootorratast ka.
See on ikka sigalahe, milliste vahvate inimeste rüppe see tõmbetunne viib ja milliseid imeilusaid hetki sellest sünnib! Ja kõik need karavanpargiveteranidest sõbrad - on terveks eluks uhkelt nagu ordenid mu rinnas säramas!
Aitäh!

20131121

uut kodulinna välja peilides

Mulle meeldib nõnda mõelda, et kogu see ilus planeet, millel me ringi siblime, on mu kodu ja ma kavatsen veel paljudes selle erinevates ilusates-lahedates kohtades elada. Mööda suursaart ringi liikudes on sama lugu, kõik teed valla - hakka aga mööda oma õnnerada minema (saladuskatte all võin kinnitada, et kuskil mu sees on üks väike nooleke, mis alati selle päris-päris kodu suunas osutab). Aga teel olemine väsitab pikapeale ära - nii tuleb kuskile natukeseks ankrusse jääda, et vaimu kosutada, veidi juuri mulda suruda ja noh, töötegemist ei tohi ju ka täitsa ära unustada. Idakaldale jõudes parkisime oma auto esimeses laual olnud variandis - Townsville´s - ja läksime jalutama. Olime selle linna kohta  hulgim head kuulnud, aga oma silm on kuningas. Jalutasime ringi, kohvitasime, vaatasime inimesi ja püüdsime linna tunnetada. Kõigest väest püüdsime, ausõna, aga mitte piuksugi ei tundunud! No mis seal ikka, Elu on elamiseks, eksole - istusime autosse ja sõitsime 300 km põhja poole, Cairnsi. Olime ka selle koha kohta palju head kuulnud. Tulime autost välja ja vaatasime üksteisele naeratades otsa - olime kohale jõudnud! Ma ei tea, mis värk on, aga mõni linn kohe haarab oma embusesse! Ja selline mõnusmõnusmõnus troopiline soe ilm! Ühes küljes ookean ja Suur Vallrahu ja kolmes ülejäänud ilmakaares kõrguvad siksakilised mäed-künkad, tipud pilvedesse mässitud.  Ja inimesed tundusid ka kuidagi mõnusad ja avatud olevat! Otsustasime, et Cairnsist saab järgmiseks paariks kuuks meie uus kodulinn - ja hästi tegime!
Tore, et mu planeedil selliseid õdusaid ja hubaseid kohti leidub, kus end päris mõnusalt ja täitsa koduselt saan tunda! Hea!
Aitäh!