peaaegu 40, peaaegu neitsi

Hosteli vastuvõtulaual oli kiri - male models needed. Etteruttavalt pean jagama soovitust - ärge kunagi abivalmidust ja ego sassis ajage. Mina ajasin ja nii ma ilma särgita, vannimüts peas, Perthi Ilukooli katseruumis kesk kümmet tulevast ilutädi lõpetasingi. Alguses oli jah naljakas - mul ei ole eriline ahvi selg, pigem meenutavad siin-seal väljaturritavad harvad karvatuustid mõna vana marutõbist rebast, seega hullu valu ei olnud. Ihh-ihh-hii jne. Korraga harjutasid mu peal kaks tüdrukut - üks, kes pärit Uus-Meremaalt, tundus suht vilunud olevat ja teadis, kuidas operatiivselt tegutseda. Teine, nooruke suursaarlane, seevastu värises närveerides ja tekitas mus sügavat hirmu - tuleb välja, et ainult entusiasmist ei piisa, vahest on ka natuke teadmistele tuginevat kindlustunnet tarvis :)

veel ma naeratan

Kui selg puhastatud, tõusin istukile. Ja kogenum küsis, et kas ma soovin veel, - neil vaha küllaga. Ja siis see kogenematum kiljatas, et issand, kui kaunis rind, et kas tohib. Vapralt kogelesin, et raiugu pealegi. Sest eespool pole tegu rebasega, vaid pigem sellega, millel gorilla istub. Aju aimas halba, aga ego trumpas jälle üle - kuidas Sa ikka niimoodi hirmu välja näitad! Eksole. Umbes 3 minutit hiljem suutsin ainult pobiseda, et palun jätke mulle mu nibud alles. Kuradi jobu ego rsk.

PALUUUN

oht pole veel möödas

naer on kaitsereaktsioon

Ära tulin ma sealt kõvasti, kõvasti pisemana. Nagu puudel, kes on jõkke visatud - pisike niru, noh! Tegelikult ka, muidu hästiistuv särk loperdas nukralt mu õlul nagu säästukast ostetud sinimustvalge bemmi tagaaknal. Tegelt ka, käi kanni, ego! :) Ent - igast asjast tõuseb miskit head! Üks ilus tüdruk, kes alguses oli antud ettevõtmise suhtes ääääretult skeptiline, oli rõõmust sillas, nähes seda vahapidu nii lähedalt pealt. Ja nibud jäid ka alles, jeeei! Väike video ka:

Aitäh!

Teistmoodi tulemine

kevadesina

Tagasi Suurele Saarele tulles oli kõik nii, nagu ma siit lahkudes jätsin - naeratavad kaaskodanikud ja nende heatahtlikult pinnapealsed "Kuidas lähevad"; selgitava sildi ees seisev tädi, kes selgitab, mida silt selgitab; hommikune piimakohvi, mis poe külmikus pooleliitrisesse tetrapakki pakituna Sind ootamas; ääretult populaarne kõnepost ja sõnumid, mis peale piiksu tegelikult ka sinna jäetakse; vestlused võhivõõrastega - näiteks sellest, kui suur kellegi palk on. Kõik see, mis mus mu eelmisel saabumisel niipalju võõristust ja uudistust tekitas, oli kohal - aga kõik oli kuidagi tuttavlik ja turvaline. Rõõmuga ostsin kuuma kohvi asemel (mis siinmail on espressopauk + lörakas piimavahtu) paki külma piimakohvi ja luristasin selle pooleliitrise olluse teatava koduse kindlustundega näost sisse. Hostelitoas, mis oli esimesed paar päeva meestekas, olid vestlused pahatihti ülesehitatud selliselt: - nimi -> riik -> kus oled reisinud-> kaua Austraalias oled olnud -> mis tööd teed-> palju palka saad -> kus paremat palka oled saanud -> muu argine jutuvada (kaaselukate kombed ei muutunud ka pärast Nicole´i lisandumist, lugege ta blogist, kuidas modernne metroseksuaal end lantimiskõlbulikuna hoiab). 

alles in ordnung

 Üks meie esimesi plaane oli otsida endale töö. Kuna olime Perthis, siis pöördusime esmalt sealsete tööbüroode poole. Ühes öeldi kohe, et hmm, te olete vist eestlased. Olime jah ja selgus, et enne meid oli sealt kõvasti kaaspuukallistajaid läbi käinud ja pole ka ime, et kohtasin sõpra, kellega paar aastat tagasi Läänemerel purjematkal käisin, sealsamas tööbüroo järjekorras! Nädalakese jooksul, mis me Perthis veetsime, kuulsime mitmel-setmel korral eesti keelt. See eelmise korra sundreaktsioon - suu kinni ja eemaldu, kuna oled ju välismaad nautima tulnud ega soovi koduvõrku langeda - on endiselt alles, aga vähemal määral. Nüüd läheb suu ikka lukku, aga kõrvad lahti - ja kui kuuldavas jutus on natukenegi nokitavaid teri, astume ligi, et vennastuda. Tavapärase pealtkuulamispraktika tulemuste kokkuvõttena tuleb tõdeda, et eestlane on ikka liialt vaene, et pagasimaksu maksta. Ja terad on ju rasked. :)

estonets bõl zdes 

 Sel ajal, kui meile tööbüroost püüti sobivat ametit leida (paarisrakendeid kardetakse veidi, kuna ühe hobuse loobumisel kappab ka teine nelja tuule poole), tegelesin mina oma ammuse unistusega. Nimelt on siin ju pilvelõhkujad ja keegi õnnelik peab hoolt kandma, et need klaaskattega betoonjurakad kevadpäikses sillerdaksid. Ja mu ammune unistus on see õnnelik olla. Eelmisel aastal ei sattunud ma eriti linnadesse, kus ühekordsetest majadest kõrgemaid oleks leidunud. Aga Perth - ullallaaaa! Marssisin, pea kuklas, ringi ja vesistasin. Lõpuks mõtlesin, et mida siin ikka vesitada, ja astusin ühte pilvelõhkujasse sisse ja ütlesin all vastuvõtulauas, endal süda ärevusest pekslemas, et jou, ma tahan siin aknaid pesta, soovitavalt kõrgel ja väljastpoolt, eksole. Et kellega ma rääkima pean. Juhtumisi oli valvelauaonuga juttu ajamas hoone haldusonu, kes andis mulle aknapesufirmaonu kontakti. Sellest veel väärtuslikumaks pean ma neid infokilde, mis ma ta jutust meelde jätsin - näiteks, et see korv, milles aknapesija kõlgub, kannab nimetust BMU ehk Building Maintenance Unit. Hiljem kuugeldasin ja juutuubitasin end juba päris meistriks selle korvi juhtimises ja leidsin ka portsu firmasid, kuhu oma töösoovist kirjutasin. Ühte ka helistasin ja uskuge või mitte, ma värisesin rõõmust, kui mulle tagasi helistati! Sest et ma polnud sellele tööle kunagi nii lähedal olnud! 

vesistan

Otseloomulikult rääksin ma, kuidas ma lasteaedade ja koolide akendest olen aastaid välja turninud, hari ühes ja lapp teises käes; loomulikult ütlesin ma, kui väga mind kõrgustesse kisub; loomulikult ütlesin ma, et vanaema elas majas, kus kõik elanikud oli vanad (siin öeldakse elukogenud) ja kehalt liialt nõdrad, mistõttu ma aegade algusest alatesTallinna kesklinnas üürimaja aknaid küürinud olen. Ühesõnaga, rääkisin puhast tõde, aga kuubis. :) Ja nad kuulasid!

näete? näete neid seal? aaaaaaaa!

 Kuulasid ja kuulasid ja siis uurisid, et kas mul oma auto ja load on ja niimoodi ma siianmaani pilvelõhkujaaknapesijatööst unistan. :) Ja oi kurja, kui hea tunne mul oli - ma seisin sellele niiväga lähedal! Pluss see supertunne, et ma niisama kanakombel munadel ei istunud, vaid reaalselt püüdsin selles suunas, et sinna korvi saada, miskit ära teha.  Hea!

Niisiis - olen taaskord siia kohale jõudnud, aga hoopis teisiti. Nii füüsiliselt kui vaimselt. Kõik, mis eelmisel korral oli uus, on nüüd kuidagi teada-tuttav ja üldse mitte niipalju peadvangutamapanev. Ehk siis, igasse kohta saab saabuda ainult üks kord - sest iga kord on erinev. Pole midagi parata, tänu me tajudele pidevas muutuses olev Aegruum sunnib igat antud hetke tervitama ja nautima :).  Tore on teada, et veel arenen :)

Aitäh!

lilled õitele

Mu peres on kaks kallist inimest, keda on alati ümbritsenud lilled. Sellised lilled, mis kasvavad potis, õitsevad ilusates värvides, ronivad mööda seinu ja muudavad ruumi miskiks botaanikaaia ja võlumaa vahepeal olevaks. Ja kui aus olla, siis eks nad ole ise ka ühed parajad õied, kes mind terve Elu on saatnud - seda kõige paremas mõttes! Õde pidas sünnipäeva vahetult pärast seda, kui me taas rännutee jalgealla võtsime. Ja vanaema oleks tähistanud nüüd, paar päeva tagasi, oma pidupäeva. Pooleteist kuu jooksul olen ma noppinud neile mõlemale suure kimbu lõhnavaid, värvikirevaid õisi - ja nüüd on aeg küps, et lilled ühes õnnesoovide ja tänuga üle anda. 

Aitäh!

hõõgub...

Hingedepäeval sai konimäng kolme aastaseks. Palju õnne, Sa väike tahmane põnn! Kolm aastat olen ma oma alateadvuses (arvatavasti igavesti) hõõguva koniga malet, peitust, paintballi, netiporri ja Hannibal Lecterit mänginud. Üha uuesti leian ma end mõtlemast, et mhmmm, kui vahva ikka oli, pulk näost ripnemas, ringi tuiata või siis kuskil nurga taga maailmaasju arutada - pulgaga on ju palju targem nägu ja ega ilma selle asjata nurgataha nigu polnudki mõtet minna - aga nurga taga toimub alati midagi põnevamat, kui nurga ees! Ning see esimese mahvi aroom, mis siiani vahest ninna tungib, kui keegi tänaval suitsu on alustanud - tahtmatult ja samas mõnuga ajan lõuad pärani ja hingan sügavalt sisse! Ja vahest kangastub sigaret läbi minevikuvine kohe eriti võimsa kangelasena - Ülemseierina. Paned ta aga vaikselt otsast tiksuma, ja näe - Aeg peatub. Või siis hoopis lendab minema, jättes seljataha vaikses varahommikus ärkava maailma. Äge tegelane, see koni! Ja siis on veel triumfihetked, mil ma mõtlen, et mida ma kunagi üldse suitsetamises nägin? Ja et nii hea, et tobitamise järgi mingisugust vajadust ei tunne. Riputan endale mõttes järjekordse ordeni rinda ja olen oma tõrvavaba kopsu ääreni uhkust täis. Ise siiralt uskudes, et jess, plats on puhas, jeee, minu võit! Täiesti siiralt, järgmise korrani :) Ikka tarvilik on meeles pidada, et ma iseenda parim sõber ja suurim vaenlane olen - sõber vaenlase pingutama sundivas ja vaenlane sõbra uinutavas kuues.

Aitäh!

liblikad ja koopad ja tornid. ja sõbrad.

Kuala Lumpuris saime veeta ühe päeva - ja no me võtsime sest ikka viimast! Hommikune rongijaama-dushiruum nauditud, saime linnapeale minna. Seda, et me Petronase kaksiktorne läheme vaatama, oli selge, aga seda plaanisime alles õhtul teha. Minul oli kindel plaan minna liblikaparki - kohta, millest kirjutas kõige soojema sulega malaisialane oma fotoblogis. Väike jalutuskäik ja võisime (ok, ok, mina võisin) heldida:

Liblikaid oli seal tõesti - hulgim! Nagu väike botaanikaaed, aga võrgust katusega. Soe tuli õuest ja vett piserdati juurde, et ikka korralikult niiske oleks. Ja juhuks, kui lilled tühjaks imetud, olid kandikutel veel õisi - et ikka liblikatel kõhud täis oleks. Oli neid palju? Jaaaaa! Kas nad olid värvilised? Jah! Ja osad olid peopesasuurused! Ehk siis vau! :) Järgmise vauna tutvustaksin koopaid, mis linnast väikse rongisõidu kaugusel (jah, me tahtsime veel rongiga sõita) - Batu Caves, ehk hindude üks pühapaikadest. Hiiglaslik - koobas ise, sinnaviiv trepp, teppivalvav kuju, kõik oli hiiglaslik, värviline, kullasäras kiiskav ja natuke räpasemaigune. Lisame siia veel ahvid ja hinduistliku muusika ja ongi tunne, nagu oleks Indiasse sattunud (mitte, et ma veel oleksin, aga ikkagi :)). 

 Saage tuttavaks - maailma kõige kõrgem Murughani kuju - 42,7 meetrit! Ja 272 trepiastet koopasse.

koobas seestpoolt

koopa lagi oli väga kõrge

põhibossid

kukest enam meeldib mulle see neljatäheline sõna, mille keegi on (arvatava) pühakirja kohale kraapinud 

Noniii. Lisaks koobastele nägime ka torne - jõudsime Petronase kaksiktornide juurde päikseloojangul ja puhkasime jalga kuni pimeda saabumiseni. Maja ise mõjus kõrgena, aga mitte nii kõrgena, et uskuda, et tegu oli vahepeal maailma kõrgeima (452m)  hoonega. See vist on seotud sellega, et ega silm nii kõrgel hoonel ülemisi korruseid niivõinaa ei erista - kõik sulab ühtlaseks läbuks kokku :) Aga sealt katuselt tahaks küll kunagi alla hüpata - varjuga :)

Aga kõige rohkem meeldis mulle Kuala Lumpuri juures see, et ma seal sõpru nägin! Ja kuidas ma teadsin, et nad seal on? - paar kuud tagasi Pirital jooksmas käies põrkasime kokku ja lähitulevikuplaane võrreldes saimegi teada, et oleme juhtumisi samal ajal K-L-is! Käisime popis toidukohas näppudega söömas ja hiinalinnas tingimas ja mõnedes templites istumas - jube mõnus oli, aitäh! Väga mõnus oli ka edasi reisida kotiga, mida enam ei koormanud kilone leivapäts, mida Tallinnast saadik kaasas olin vedanud. Jee! :)

jeee :)

 Käige jooksmas, siis näete sõpru :)
Aitäh!

i love it when a plan comes together

Alor Setari rongijaam

Saime lõpuks oma rongisõidu Kuala Lumpurisse! Jah! Me küll ei sõitnud tervet teed Bangkokist rongiga - vahepeal magasime 750 kilomeetrit transformerist ööbussis; hoidsime poolteist tundi, nina vastu seljakotti surutud, mikrobussis põit kinni; kihutasime praamiga läbi välkuva mussoonvihma (plätudes, mitte saabastes); saime küüti kohaliku turismisagendi uhkes autos (sest Langkawi on maksuvaba ja seetõttu on seal autod 40% odavamad); põristasime rolleriga ning saime ka taksojuhte toetada. Paar meetrit libisesin kose otsas ja pärast mööda koske ka, loeme selle samuti transpordiks. Ehk siis, minu suur soosik kohalik transport sai täiega ekspluateeritud. 

Rongi ootasime Alor Setaris, kus oli täesti tunne, et me oleme esimesed välismaalased, kes sinna kunagi sattunud - kohalike hulgas popp ostlemislinn võttis meid vastu tolmuste betoonehitiste ja praktiliselt tühja Pizza Hut´iga (free wifi:)), kus kaugeltmaa külalised paigutati aukohale ehk siis otse konditsioneeri alla. Sall kaelas, dressikas seljas, väristasime endile pitsalõike sisse - pole ju harjunud! Hiljem rongijaama poole jalutades märkasime üht meest, kes meid pikka maad jälitas. Importkraam olime, noh :) 

Rongi kohta öeldi meile, et see on nii hullult aeglane, et kohalikud eelistavad busse, aga niipalju, kui ma ka mööda vaguneid ringi uidates nägin, olime me ainsad albiinod. Ehk siis - kaks eestlast ja mitu vagunitäit indialasi, taisid, singapuurlasi, hiinlasi ja vietkonge, aga mitte ühtegi malaisialast. Rong ise oli kitsarööpmeline - rööpavahe oli täpselt meeter! Päirs kitsas võrrelduna kodumaise 1520mm vahega, ja see kandus üle ka sisemusse - valusalt kitsas metallist vorst oli see rong! Voodi oli täpselt õlast-õlani, vahekäik natuke laiem. Ja kui kupeedega vaguni vahekäigus kedagi tulemas nägin, polnud mõtet trügima minna - isegi pisikesed asiaadid kiiluvad neis vahekäikudes kinni ja saavad alles lõpppeatuses välja (tekno).

Umbes kell pool kuus hommikul - 24 tundi enne oma lendu - jõudsime Kuala Lumpurisse. Krigiseva, kolksuva, viliseva ja vibreeriva rongiga. Ja nagu plaanisime - rongiga! 

Jess! 

Ahvisaare pärlid II

Tahaks öelda, et veendusin me planeedi ilus juba mitusada aastat tagasi, ja siis ausalt lisada, et teen seda iga päev uuesti. (Mamps ära loe) Ahvisaarel 800 m kõrgusel merepinnast kurvilise mägitee piirdel kõõludes ahve pildistades,  pargis jalutades ülemeetristele sisalikele praktiliselt otsa komistades või (mamps loe edasi) kõige ootamatutes kohtades end järjepidevalt kodak momentidest leides pole imestada, et see arvamus mus pidevalt süveneb -  ikka whoaaaaaaa ja vauuuuu ja nii iga hetk. Ilma väsimusmärke ilmutamata :) Langkawil  näiteks oli palju ägedat, mis kindlasti vajab veel pildi kujul kõigiga jagamist, et saaksite aru, misasja ma nüüd siin jahun:

VÄGA enesekindel tegelane. Eest ei jookse, pigem jääb seisma ja
vaatab otsa, kuni  turistjulk ebaledes minekut teeb.

Sellises majas elab looduslik kuumaveeallikas. Hästi kuum. Ja ligase eluvormirikas.

Ligase ja läbipaistmatu suure kuumaveeallika puhtam (aga samaligane)
väikevend. Tänu selle pildi tegemisele ei jahtu mu parem käsi kunagi enam :)

On ju äge planeet meil? :) Päris mäed, päris taimed, päris õhk! Paps, see on Sulle :)

R2D2

Parim kaardilugeja, jeeeeee! (Teed ta ju ei küsi :))

Järgmiseks seikluseks valmis

Saare viimaseks üllatajaks oli kohe sadama kõrval olev legendide park, mis oma kujude, skulptuuride ja lõputute perspektiivi kulgevate teedega rääkis kõlavamaid lugulaule, mis Langkawi ja ümbritsevate väikesaartega saartega seotud on. Lisaks kõige värvilisemad linnud, sisalikud ning koos patrullivad kassipoeg ja makaagipärdik. Saite aru? Sigaäge!

Aitäh!

Igava veega äge Ahvisaar

Langkawi tsemenditehas

Langkawi asub pooleteisttunnise praamisõidu kaugusel maismaast. Saar on Malaisia kõige popim reisisihtpunkt, ja me läheme sinna kunagi, kui meil kari lapsi on, kindlasti tagasi. Miks? Sest loodus oli vapustavalt äge - pärdikuid oli jalaga segada, koskedes sai ujuda, mäkke sai rolleriga sõita ja köisraudtee viis ka pealepoole pilvi. Ahve nägime mitut sorti -  väiksed agressiivsed makaagid ja vaieldamatu uus lemmikloom - pandahv e leemur! Täiesti vabas looduses! Ja krokodillid! Õnneks puuris :)  Aga! Meri oli täiesti, täiesti sile! Igav meri! Mõnusalt soe ja lapsesõbralikult turvaline, aga igav meri. 

pandaahvid!!!

 hotelli hoov

nii antakse märku, kui skuutrilaenutuse aeg on täis

lihh

makaagikivi 

selles koses oli väga äge ujuda! ägeägeäge!
selle naise, kes selle pildi ilusaks teeb, mees  sai ka ujuda,
 aga proua pidi ühe targa raamatu tõttu  asju valvama. taff lakk.

eine kivil

köiegondliga mäetippu

krokodillid hüppavad! tarvis on surnud kanaga kohalikku onu.

mokalaat

müstiline mangroovisalu

sellel postkaardisarnasel pildil on tegelikult ka vesipühvel, kelle seljal istub suur valge lind. 

Rolleri põrisedes ja kaamera plõksudes tiirutasime mööda saart mitu päeva ringi - tipphetkeks sai arvatavasti see, kui olime poole paagiga poolele saarele ringi peale teinud ja siis ülejäänud poole kütusest kulutasime kõrgeima mäe tippu jõudmiseks - jõime seal hiina teed, nautisime pilvetantsu ja tagasi tulime mäest kõik need 12 kilomeetrit sinka-vonkateed täielikus vabakäiguvaikuses. Äge!

Lõpetuseks aga - ilmateade:

Aitäh!