iKeanu

 e. minu teine surfitund.

Ma olen enam kui kindel, et okeanaariumi kalad ja maailma kõige normaalsem kaslane Jardim Zoologicos   saavad aru, et ma pean Portugali tagasi tulema. Ja et eks me siis ka kohtume. Ja et nad ei pea seda üle laskmiseks, et ma järgmisel hommikul nendega tõttvaatamise asemel rongis istusin ja kohalikku raadiot kuulates Praia Grande pool sõitsin.

a reason to become a catperson

Eufooria on see meeleseisund, mida ma rannale lähenedes tundsin. Eufooria!!!! Siis oli ka veel eufooria, kui  kalipsos nüüdseks rahunenud ookeani rannal jooksin, soojenduseks võimlesin ja laual esimesi teadmisi omandasin.



someotherKeanu

 Aga vees oli juba...helllllllljeeeeeeeeee kui hea!!!!!!! Eufooria on väike peetusega beebi selle tunde kõrval!!!! JAAAAAAA!!!
Jah.
Lauale sain püsti ja esimesed lained ka sõidetud.
Ego paikapanev vestlus minu ja Sergio vahel:
Wow... I think we´ll try smth harder.
Really?
Yes, I can see that you´re ....how do say it..
Natural? (ego kohe plahvatamas)
NO...I mean, you´re not afraid.
Oh..

Hahaaaa, in your face, Ego! Paigas :D Oi kuidas ma armastan ausaid inimesi! Lisaks surfamisele sain teada, et jagasin lainet koos Isaac Alfaiatega. Ja sain teada, kes on Isaac Alfaiate. Jeeeei. Vist. Not? Või noh, Sergiol oli selle üle hea meel.

hea. ja rahulik.

Veest välja tulin ma täiesti rahulikuna. Hinges on teadmine, et ma pean veel väga palju õppima. Ja selle nimel lähen ma veel väga palju vette. Vägaväga palju. Hea ja rahulik, ja ilma eufooriata - selline on see tunne, kui oled leidnud midagi, mis täitsa oma. See tunne sarnaneb väga sellele tundele, kui olen just lennukist välja hüpanud - hing on jälle koju jõudnud.

Hea on olla. Täiega!

Aitäh!!!



minu esimene surfitund

 Plaan surfata pole kunagi olemas olnud, see on olnud koguaeg nagu etteaimatav paratamatus - teadmine,  et mingil hetkel ma hakkan sellega tegelema ja et arvatavasti ka jään selle juurde. Pikaks ja kauaks :)
Minu elu esimene surfitund õpetas mulle nii mõndagi. Saanud õhtusöögil meie Portugali sõpradelt juhised, läksin lõunapaiku Lissabonis rongile ja pärast väikest ümberistumist olingi Porta de Sintras. Sealt bussiga Praia Grande randa.



priceless

 Rand on end istutanud metsikult ilusasse lahesoppi, olles noorkuukujuliselt piiratud ühelt poolt kaljuga ja teiselpool liiva ongi Atland oma täies hiilguses - edasi üle vee on Kariibi meri ja paar kraadi allapoole sihtides saab Brasiiliasse sülitada.



praia grande, at your service

 Võib ette kujutada, et seda meeletut jõudu ja laintevahtu nähes oli adre laes ja oh boy, kuidas ma vaimusilmas neid laineid juba paitasin.

pai-pai-bye

Ma saan aru küll, et kõigel siin ilmas on põhjus, aga vahest on seda raske mõista. Kõik surfiõpetajad olid võistlustel. Ainus, kes ei olnud võistlustel, oli Sergio. Ja ta ütles suht konkreetselt, et "Sorry, man. It's a high tide right now. No way, come back tomorrow, ok dude?".

Shit.

Läksin siis niisama ujuma ja WHOAAAAAA mis power on neis laineteis! WHOAAAAAAAAAA!!!! Jooksed 20 sek vette, põrkad lainega kokku ja oled 3 sek hiljem tagasi kaldal, jaaaaaaaaaa!



zoom on nõrkadele

 Kaldal ootas vetelpääste, kes selgitas idiootturistile tõusu ajal valitsevate hoovustega seotud ohte. Aga ega ma sellest enne aru ei saanud, kui seisin kuskil põlveni vees ja laine tiris niimoodi avaookeani pole, et liiva jäid kandadest maha kaks hädist vagu. Järgmise loengu pidas kogenud rannaõvist inglise härrasmees. Müts maha, Ookean!


a lesson on it´s/my way

Arvatavasti oligi see üdini vajalik õppetund - hoomata ookeani jõudu. Sest nii, nagu lumelauaga - mägi on boss - on ka siin tarvis meeles pidada, et Sina oled lainel külas.

boss


So, behave and have some retsept!

Ülivajalik õppetund. Nii enda, surfi kui ka ooekani kohta.

Aitäh!

erakäte gigaperset kartes

e-kool - perses.
digiDoc - megaperses.

mis järgmiseks?

posted from Bloggeroid

cityrunner

Unustage hop-on-hop-off ja pange kotti dress ja toss. Parim viis linna näha..on see higistades läbi sörkida.


just another bruxellesian corner



plombiiri austades

jooksurada tuleb ise Sinu juurde

ja nurgatagused on igalpool kordumatud

akve-faking-dukto!

Peale esimese pildi, mis tuli Brüsselist, on ülejäänud Lissabonist. Viimasel pildil olev akvedukt on niiiii suur, et selle all jookis kolmetasandiline maantee. Tegelt ka - redeli ja köiega tehtud?! Sellistel hetkedel unustad pistva kopsu ja tuikava varbavilli ja juurdled tõsiselt selle üle, et kus need tunkedes tulnukad end peidavad? Ungaris?

Ülikonnast ja ülikoolilinnast

Ma olen kolinud sellega korterist korterisse juba aastaid. Hoidsin seda kui viimast käegakatsutavat Sinu siinolemisest. Alles nüüd suudan ma selle edasi anda. Kuidagi vabastav on teada, et Sa oled meiega alati. Südames, meeles. Tartus. Siin. Ilma kõigeta, mis käegakatsutav.
Igavesti äge.
Aitäh!

posted from Bloggeroid

zzzzzzzzzz..tp

Töölooma tehes.

Kui sääse jätad siunamata, põle õige eestlane, ra.
Kuna täna öösel magada ei ole saanud, siis tapmise kõrvale on paar teooriat tekkinud ja keskmes me igasuvised rõõmupinisejad.
Mu vanaema väidab, et tema nooruspõlves nii palju ja nii kurje sääski ei olnud. Ma arvan, et koer on mujale maetud. Nimelt - vanasti armastati kangesti tööd teha (oleme ju sellepoolest praegugi tuntud) ühel kindlal põhjusel. Siis olid õhtuks nii rampväsinud, et said vähemalt natukenegi magada. Siit muidugi ka põhjus, miks eestlane ikka kuke ja koiduga on ärganud - sääsed. Sest isegi Tallinna müüride ja Haapsalu linnuse ehitamine ei ole piisavalt rammestavad tööd, et nende elajate nõelumisele hommikuni vastu panna. Aitäh, vennad sääsed, et meile töötegemise selgeks tegite! Siit on muidugi kiviga visata "Maleva" lõppstseeni, kus sakslased hõlbuellu määrati. Kes ei tööta - see ei maga. Ja lõpuks saab kurnatusest südari.
Lisaks üks evolutsioonialane mõte. Kuna nad pinisevad ja neid nii palju on, siis on ainult aja küsimus, kui ka kõige pisem eestlane suudab pimedas kuulmise peale sääselennu lõpetada. Vajadus kuidagi ikkagi eestlane tööle motiveerida viib sääsed niikaugele, et nad hakkavad viimast 5 meetrit oma ohvrini roomama. Ja siit õigustatud küsimus - kus, kurat, te roomates oma lonti hoidma hakkate? Kas jalge vahel või otse ees?
Ja lisaküsimused.
Kallis sääskeleajad, miks see teie pinin nii spetsiifiline on ja miks see teie paganama lont mürgine peab olema? Kas ilma kiheluseta tunduksite te armsad ja süütud vereimejad olevat? Ning kes siis suudaks teid toitmata jätta, paar tilka verd sääsele ja kausike piima siilile, eksole, ugrile igiomane suvine kontakt looduse ilu ja inimolemuse heldusega?  Ja ilma pininata ei teaks me, et olete lähduses, valmis tankima, ja siis juhtuks nii, et nii mõnigi pudulojus või lihtsalt lontrus oleks hommikuks vaakumisse imetud, onju?
Teooriad teooriateks, ent tänaöine zzzzzzzzzz..tp oli kahtlemata kauneim heli. Ütleks suisa - sääselennulõpumeloodia.

evolutsiooniboss II e. monoloog hambavahele

Mu kallis-armas hambavahe, kes Sa nii ootamatult mu ellu tungisid! Ma olen Sulle tänulik väga mitmel põhjusel.
Esiteks, kui ma Su tulekust veel paljudele räägin, viiakse mind hullarisse või kantakse lihtsalt maha.
Teiseks, ma pean Su tulekust võimalikult paljudele rääkima, kuna need näoilmed on hindamatud.
Kolmandaks, ma pean uuesti kaugele sülitamise selgeks õppima.
Neljandaks, mulle meeldib see, et jäätisesöömisel külmaks muutuv huul tõmbab vastu Sind vaakumisse. Lisapunktid selle lisafunktsiooni eest!
Viiendaks, ma naudin nüüd nende kasutamist.
Kuuendaks, Johnny Depp tunneb mu vastu meeletut tõmmet ja me kõik mõistame, miks.
Seitsmendaks - ja see on mu lemmik -  see oli liiga hea, kui ma hambaarstile rääkisin seda lugu ja ta sellepeale arvas, et mul on igemes põletik ning et see auk, kus Sa end liigutasid, on mäda täis jne. Tegime hambakaarest röntgeni ja arst ei osanud midagi tarka kosta - kõik hambad istuvad tihkelt luus ja kuskil pole sellist lisaruumi, mis näitaks, et mõni hammas on end liigutanud. Ever ever liigutanud. Ja see oli nädal hiljem, kui ma käisin seal.

Jah, ka mina olin hämmastunud. Jälle.

Aitäh Sulle! Paar millimeetrit, aga missugune seiklusrohkus ja põnevus!

nakkekatseloomad

Tegin viimasel kahel töönädalal katse. Lihtsa ja järeleproovitu.
Igal hommikul samal ajal tööle minnes tulevad vastu ikka ja jälle samad näod - mingil hetkel saavad need põgusad möödumised koha Su teadvuses - sealt aiast sõidab hele auto välja ja seal maja juures kohtun selle sõbraliku memmega ja sealt tuleb see pikk punapäine tüüp ja nüüd tuleb see ilus päikseprillidega tüdruk ja seal bussipeatuses tiksub pooleldisöödud banaaniga unine poiss.
Hakkasin neile naeratusi kinkima - lähtudes teadmisest, et need nakkavad. Mitte nii, et kõnnin naeratades mööda, vaid ikka nii, et silmside ja naeratus. Kui nad paari hommiku möödudes aru said, et ma neile midagi ei müü ja et ma  vist jehhoovakas ka pole, hakkasid nad vastu naeratama. Endal ka tuju kohe parem - lähed jala/rula/rattaga ja inimesed naeratavad Sulle vastu. Jiihaaaa, tere ilus päeva algus, eksole.
Teisel nädalal oli nii, et juba kaugelt märgates hakkasid inimesed naeratama.
Viimasel tööpäeval läksin ja olin juba ette oma katsealustega rahul. Ja kõik tulevadki, ja naeratavad kuidagi eriti ülemeelikult.
Ma hakkasin ka ülemeelikult naerma, kui Väike-Ameerika tänaval kõnnitee ääres mururibal kahe kõrvuti ameleva noorpaarini jõudsin. Kell 7.45 hommikul, hällõu :)
Et kumb see moraal siis on?
a) Kui naeratust kinkida tahad, siis amele?
või
b) Kes teisele naeratab, naerab ise ka?

Unine poolsöödud banaaniga poiss aga ei tea asjast midagi, aga eks tema naeratab juba viimase nädala kodus, sest ei pea nüüd sügiseni bussi ootama.

rattamatkale!

Ürginimest otsima!
Ürgne. Liha himustav, kuid menüüs leidub ka üraskeid ning mureleid.
Looma jälgi õhus oma karvakasvanud ninaga nuhutav. Territooriumi,
koobast kaitsev. Loomade keelt kõnelev. Laulupeol laksutab koos
ööbikutega puuvõras. Maa on tema ema, sestap elab loodusega ühes
rütmis – voolab koos jõega, lööb ühes välguga. Vett ta ei joo, jala ei käi
ning jalgratast ei leiuta.
Sa tunned, et Sinu jalgratas on leiutatud? Ent leiad end ikka ja jälle
igatsevalt pilku metsa poole pööramas? Äikesetormi ajal tahaks osa
Sinust peitu pugeda ja samas - teine pool suisa rebib väljale pesema?
Võimalus jõuda endas selgusele ning luua dialoog nende kahe pooluse
vahel on saabunud!
---//---

Ole valmis
jagama rõõmu, toidupoolist ja aset ühes kaasmetslastega.
---//---
Nagu alati, läheme teele nii, et laps tuleb koos täiskasvanud saatjaga,
kes ta eest vastutab. Tule kogu perega!
Sisedialoogi väljasõidule registreerumine:
õp. Maur

fightfightfight

Kes ei oleks kaklust pealt näinud, eksole. Tavaliselt läheb kogu aeg tegevusele, mis on kaklusele andnud ka täpsemalt asja sisu kirjeldava nimetuse "seis" -  paar pauku ja siis seisad, adre laes, värised ja ootad. "Läks seisuks".
Nüüd aga rullus mu silme all lahti hoopistükkis mürgel. Keset päeva. Peda juurest otse üle tee minnes on u 100 m pärast lasteaed. Lasteaia aia ja maja vahele jäävad sirelid ja 4 m lai kõnnitee. Ja seal siis ragistasid kaks meest no ikka nii vihaga, et oli kaugelt näha, et ei läinud seisuks. Läks andmiseks. See on siis seisu rammusam vennas. Puhkust andmata välkusid tänaval kaks paari rusikaid ülima hooga. Oleks nad koerad olnud, siis oleksid nad purelenud. Mingi hetk nad kukkusid igatahes pikali ja klohmisid horisontaalis edasi. Vihaga, tempoga.
Jõudsin nendeni siis, kui nad juba maas püherdamise olid lõpetanud ja üks teise rinnal istet võtnuna rusika taevapoole tõstis.
Küsisin, et kas on abi vaja ja lisasin manitseval õpetajatoonil, et kuulge mehed, mida te teete ja et inimesed ei julge mööda minna ja et hirmutate lapsi jne.
Abivajamise peale ütlesid nad, et on küll abi vaja :D Ja kui ma manitsemise lõpetasin, hakkasid nad oma teguviisi mulle põhjendama - sellisel süüdistaval toonil "Ta lõi mind vastu mu haiget kätt."  Sel ajal tõusis ka teine mees püsti ja TAL OLI TÄIESTI SIRGE SUITS SUUS! wtf? Selline seis andmine siis. Sellise veidra lõpuga.
Kohendasin oma tutimütsi, noogutasin neile kahele minuealisele ja sõitsin rulaga edasi.