Ehk siis JazzOn´i kolmanda päeva lemmik, uskumatu ulm ja täiesti segaseksajavalt äge Lund Quartet! Ma tegelt arvan ka, et see on midagi nii head, et istub minu maailmas Sigur Ros´iga samale pulgale - lisaks tsip-tsip-tsip Portisheadi, tangot ja plaadimängijaid. Kurb, mõtlik, kaasaviiv, rongiaknast möödalibisevaid maastikke maaliv! Tüübid on täiesti tavalised vennad - ühe päevatööks on mööda Bristolit ringi sõitmine ja liiga suureks kasvanud puude pügamine, teine on (enda sõnutsi) täiesti tavaline, igav kontorirott jne. Ja siis saavad nad kokku ja loovad sellise hetke, mis Su endasse mässib ja hoopis teise aegruumi kannab! Very Cinematic, nagu nad ise ühe (2) sõnaga oma tegusid kirjeldavad. Laval jooksevad kokku samplid otse elust - nad põimivad oma lugudesse helikatkeid, midainimesed enne kontserti neile saadavad - ja kestavad pausid, millest sünnib midagi täiesti ossaossaossat! Lisaks sain ma esimest korda elus näha ja kuulda, misasi on theremin!
Täiesti hullud vennad. Ülikõva, sooja ja sõbraliku suhtumisega vennad, retsept!
JazzOn´il oli kahtlemata Migloko - Leedu hipiplika, kellel oma miniatuurne orkester asutatud. Üles kasvas ta maalide-kujude-muusikamaailmas ja seda oli ta olemusest ja suhtumisest näha. Väga lahe! Pluss pani ta Raekoja platsil publiku tantsima - veelkord, väga lahe! Tantsige ka - http://www.youtube.com/watch?v=5Xi6l_wJBW8 :)
JazzOn´i aitas üpris palju oma hea sõna ja toetava suhtumisega üks muusik, kellele eriti meeldis festivali baltikumi-artistide rohkus ning asjaolu, et paljud lootustandvad noored said võimaluse üle-euroopaliste (mõni suisa maailmanimi, aga mis ma ikka eputan, eksole) nimedega lava jagada. Tema enda esinemise ajal lippasin korraks kõrvaltänavasse kohvi tooma ja poest väljudes sattusin täiesti uskumatusse keskkonda, kus segunesid turistisagin, ilus ilm ja lapsepõlvemuusika, mis kajas vanalinna majadelt. Piltlikult oli see umbes nii, nagu multikates hiilib köögist koogilõhn mööda koridore, läbi seinte ja üle mägede-metsade tegelase ninnna. Antud juhul voogas minuni sarnane asi, ainult et nootide näol. Sigahea! Kuulake ka üht salvestust, siis ehk saate rohkem aimu, millest ma siin jauran:
Umbes paar aastat tagasi sain ma aru, et mu elust puuduvad klassikaline ja jazzmuusika täielikult - ei olnud ma kursis ühegi autori, esitaja, pala, seose ega muuga. Lihtsalt polnud kunagi huvi olnud. Mingil hetkel jõudis pärale adumine, et kui minu ümber on niipalju tarku ja toredaid inimesi, kes neist muusikahoovustest oskavad lugu pidada, siis 1) peab neis helides miskit erilist, intelligentset peituma ja 2) pean rohkem pingutama, et asja olemust mõista. Nii lihtne see ongi. Laenasin õelt kilekotiga klassikalise muusika plaate, rippisin nad arvutisse ja tõmbasin Miles Davise ja Ella Fitzgeraldi albumid ka. Võtsin endal käest kinni, viisin end kõlari juurde ja hakkasin kuulama. Ja kuulasin niikaua, kuni hakkasin vaikselt aduma ja nautima.
Umbes pool aastat tagasi kirjutas mulle sõber, et tal tuli mõte ja et ta organiseerib Tallinna vanalinnas tasuta rahvusvahelise vabaõhujazzfestivali. Ja päris, et kas ma tahan korraldamises kaasa lüüa ja seda konfereerida. Ikka! Minu arust on see suisa segaseksajavalt äge, kui inimesed südamest ilusaid asju teevad - nii see me ilus eluke ju rõõmumekki juurde saabki! Varsti olimegi võnkumas festivaliootuses - üha sagenevad koosolekud (kust toolid rendime/ kas avaliku ürituse load on olemas / mitu turvat / kas flaierid prinditi / miskeelne kiri meenešokolaadile tuleb/ kuhu plakatid lähevad / kas vett saaks, palun / kas kõikidele on viimane info edastatud / mida kodulehel vaja muuta / millised särgid / kas tõesti tahavad nad tiibklaverit / jnejnejnejne), mida pidasime eesti-leedu-vene-inglise keeles, kuna paljud korraldajatest on leedukad ja osad abilised lätlased ja mõned isegi eestlased. Tegime pressikonverentsi, kirjutasime kirju, vastasime kõnedele ja käisime mööda erinevaid raadiojaamasid intervuusid andmas. Enamus meist noored andekad muusikud (kas te teate, et magistrikraad võib olla ka kontsertklaveril musitseerijal ehk klimbermeistril?), mina lihtsa eesti keele valdajana pundis ainukesena kandmas muusikavalla tänuliku lõpptarbija tiitlit.
Ja siis hakkaski pihta - kolm päeva täis ilusat, mõnusakõlalist kingitust! Tegelikult ka, seda hingust, mis platsil valitses ja millise naudinguga inimesed kontserte nautisid - seda oli kogu kehaga tunda. Mõnus ja soe! Ning inimesi - neid oli palju! :) Ja laval - oli väga mitmenäolist jazzi. Hästi funkyt, kohati kurba, mõneti vaikset, vaheti lärmakat, aga alati ilusat. Sellist kõrki ja akadeemilist, mis võibolla et elitaarselt mõjuks ja platsile ainult teadlikumad kõrvad alles jätaks, tuli kõige vähem. Ma olen arvamusel, et igas muusikžanris peitub mõni selline hetk, mis kuulajat kõnetab, talle käe ulatab ning mõnusale jalutuskäigule viib. Või siis vastava ukse meis avab. Neid hetki juhtus kolme päeva jooksul küllaga - aaajeee! Mõni oli lihtsalt tore, mõnda väga mõnus kuulata ning oli ka neid, kes musitseerisid suu lahti ja pulsi lakke. Küll oli hea seal kõlari juures - kuidagi tuttavlikult hea! :)
Esimene reaktsioon Lennumuuseumisse sisenedes oli "Ossssaaaaaa!". Sissepääsust alates oli tunne, et muuseumionud-tädid on käinud välismaa kolleegidelt šnitti võtmas - ja seda üsna tulemuslikult. Seda kunagist tolmuhaisu ja pingist-pinnu-saamise tunnet ei tekkinud - pigem jäi mulje, et niigi uhke ja vahva Vasa muuseum kaugel Rootsimaal peaks nüüd pingutama, et sammu pidada. Põnevust ja tegevust jagub igas vanuses kaabakaile:
lennukid! paadid! sillad! angaarikaared!
kahurid!
ajamasinad!
Selleks, et Lennumuuseumist täit võtta, tuleb varuda aega - välja on pandud palju-palju ja uudistada saab lisaks Lembitule ja kahuritele näiteks ka erinevaid poisid ja tutvuda meie rikkaliku purjespordilooga. Ja saab kostüüme proovida, paate ujutada ning interaktiivsetel ekraanidel mänge mängides punkte koguda - uhke värk, igatahes!
Esimese Eesti salarelv - varesejala-lukusüsteem!
täpsed poisid
kostüümid!
No üks selline lugu juhtus ka - tegelikult kaks lugu, aga need on omavahel ühenduses. Esiteks, seal muuseumis on selline äge kaardsild, mis läheb hästi terava nurga all kõrgele kaare alla, eksole. Niipea, kui ma seda silmasin, tegi miski mu hinges "Niuks!" ja jalad hakkasid ronimisliigutusi tegema. Aga seal on köied ees - ja üles saab ainult grupiga ja giidiga - sest "Sajast inimesest tuleb sealt ülevalt 99 tervelt alla. Aga selle ühe pärast, kes sealt alla kukub, peame me seda suletuna hoidma". Kas ma vähe ei vahutanud? Et ptüi, näe, ehitavad siin, va raisad, minu raha eest muuseumi, kuhu sisse pääsuks ma pean veel 8 euri maksma, ja siis topivad sellise ägeda atribuudi nagu mõnituseks mulle nina alla?! Vahutasin ja vaatasin, kuidas grupp 60 aastaseid soome vanureid giidi juhendamisel sealt alla tudisesid. Läksime Lembitusse, ja siis juhtus ime! See ime ongi see teine lugu, sest aegamisi levis see kärsakas üha kaugemale, meelitades üha rohkem muuseumipersonali selle alget tuvastama.
kuplialune vaade
Muuseumitöötajate otsingud omakorda andsid meile piisavalt aega, et märkamatuks jäädes üle köie hüpata ja sillale ronida. Oli väärt vaade! Propeller vuhises näiliselt käegalastutavas kauguses! Lembit oli kui väeti kanuu kuskil kauguses! Ja mees, kes silla poole jooksis, tundus olevat turva, seega tulime aegsasti alla tagasi, sest muuseumimendiga juba ei jamata, tal sarkofaagid käepärast. Põnevus ja närvikõdi - seda peabki ühes korralikus sõjamuuseumis kogeda saama! :)
Hiiumaale! Vanas rohelises Zigulis! Et ühes teiste vanarauasõidukientusiastidega, kaart näpus, ringi tuuritada, kontrollpunkte läbida, ristsõnale vastuseid leida, kaadreid taaslavastada! Ja et lihtsalt heade sõpradega koos olla. Väga äge oli - kuskil siinsamas Eestimaa suletud garaaziuste taga peidab end aukartustäratav hulk täiesti viisakas korras olevaid uunikumautosid, mis suisa kasutuskõlblikud!
ise tulid, need kolm naksitralli!
Lahe mõelda, et Eesti on kunagi kuuendikku planeedist turvanud.
Legend külgkorviga saare naistest elab endiselt.
monsters, inc
Üks Hiiumaine hetk
Hiiumaad nägime ohtralt ja sattusime tänu väga põhjalikult ettevalmistatud mängule kohtadesse, kuhu ise ei oskaks unes ka minna. Retsept! Õhtul tuli lavalt sülti ja taevast mingit katkematut hallollust, aga ega see ei seganud külakiigel tantsu löömast! Oli ka põhjust, kuna tasa mööda rada targutamine tõi meie ekipaazile auhinnalise esimese koha - saime rikkamaks erinevate sotsiaalsete ja muude õlide ja lennuki esiteliku võrra! Ha!
Hommikune kontrollreid Kõpusse tervitas meid marutava tuulega - nii tugevaga, et sellele sai nõjatuda. Kui lõpuks kiira-käära mandrile jõudsime, oli maru juba korralikuks mäsuks paisunud - soolane laine pani pläuhti! üle autode ja vesi voolas merest jugadena metsa poole. Äge!
ilm ja maa tõmbas uttu
ja jalamees sai soolaheeringapesu
Tripid ajas tagasi peaksidki kuskil loodusmöllus lõppema, nii on kergem tagasi tänapäeva jõuda.
Käisime Harjumaa eripedagoogidega Järvamaal uudistamas mõisaid ja mõisakoole, mida Norrakate projektiraha on aidanud siluda. Mõisakoolid on mulle alati sellised veidi üliarmsad tundunud - kuidagi teistsugune tunne tekib. Suursugune maja loodusküllases keskkonnas ja seltskond jääb täpselt selliseks mõnusaks, et tead kõigi nime ja paljude Lugu ehk siis - ei teki kombinaadi tunnet. Pluss - nendes ilusates hoonetes oli mingi selgelt tajutav, soe, hea tunne. Ütleks suisa - hea aura. Kas seal sirgubki hea närvikava ja puhta ilumeelega terviklik inimene?
käsitöö klass - ise juba paras meistriteos
iga päev teeks pätti, et dire kabinetis saaks käia!
õpside tuba. wow nagu.
kokandus. in ze zeller.
kunst. ja taamal valmistutakse klassiõhtuks.
vanad seinamaalid -särgid-värgid.
ja see on ühe hästi toreda ja suure hingega laiuhaige muusikaõpetaja klass, mille sein on tõmmitsaga kokku tõmmatud.
kontsertsaal
kõik need kellad on lõhkiminemiseni tundi sisse-välja helistanud
ainult turnikski!
Ühte külarahvale mõeldud maja nägime ka - inimesed said kokku, tegid seltsi, taotlesid ja hakkasid ehitama. Ja ühes mõisavares elab üks ettevõtlik soomlane, kes kõpitseb seda oma rahakoti pealt - nüüdseks peaks tal juba veski ja leivakoda valmis olema. Uhke värk igatahes!
kill bill. ja üks ilmatuma tragi külaesinaine.
kuldne trio
nädal enne valmimist. mingem leivale!
Ma arvan, et kõik need Rosaalied ja Mathilded, kes neis kauneis koridorides oma poolläbipaistvais kombineedes ringi hõljuvad, noogutavad heakskiitvalt - hea, et koduseinad laste kilkeist ja värskest mördist jätkuvalt rõõmu kiirgavad.
Aitäh!
PS! Piltidel esinevad Koigi ja Väätsa mõisakoolid, Ervita mõis ning Prandi küla rahvamaja. Aplaus!
