20131230

põõsa kivi-suurkoovitaja, tundeline perelind

Selline on tänase peategelase otsetõlkenimi - bush stone-curlew. Esmalt me kuulsime neid - karavanpargi ööd kuulusid neile. Siis, kui päike loojus, hakkasid nad vaikselt, hästi aeglaselt välja hiilima. Väliköögis istudes nägime (pigem tajusime, et midagi liigub) neid silmanurgast. Ja kui viimanegi prožektor oli silma kinni pannud, võtsid need varjudeelanikud üle - lendasid edasi-tagasi ja karjusid kõige õõvastavamalt kiledat vilet. Nagu oleks kõri seestpoolt nii hullusti kriibitud, et vilel hääl ära. Päevasel ajal hoidsid nad varju- või siis sulandusid ümbritsevasse loodusesse, täielikud kamuflaažibossid! Paaril korral putukaid jahtides (selleni me veel jõuame) juhtus nii, et kuulsin nende hoiatavat kähinat tükk aega, ent ei saanud arugi, et praktiliselt olin neile peale astumas. Ohu korral kivistuvad nad - tihti täiesti ebaloomulikesse - poosidesse. Hea kaitse, kuna sulestik sulatab nad täielikult ümbritsevasse keskkonda. Ründavat nad ainult siis, kui hääääästi lähedale minna. Nii et mul vedas täiega, kuna hiljem sain teada, et kondasin nende maapinnale punutud pesa ümbruses, kus munad sees.

Kui laskub öö, väljuvad nad varjudest... :)

nad ei kõnni -  see on nende kaitserefleks, lambist kivistuda :)
Kes esimesel pildil ainult ühte lindu nägi, mingu tagasi ja vaadaku uuesti. Aeg läks edasi ja tibud tulid - sellest saime aimu, kui õnnelikud emme-issi me auto peatasid. Just nimelt - linnud peatasid me auto ja nii me siis ootasime, meil silmad imetlusest pärani ja linnupapa nagu vapikotkalehvik teed blokeerimas, kuni nende vetruvate tibukoibadega pisike ilmaime taipas asfaldilt kõrvale uimerdada. Õnneks nägime seda pilti üks päev uuesti, kui ringi seigeldes suurelt teelt läbi karjaväravate kõrvalisemale rajale põikasime.
Meie Mighty Mitsu

imetlesime ümbritsevaid karjamaid, kui ühtäkki - 

STOPPPPP! Ta ei lehvitanud neid tiibu -lihtsalt püüdis pälvida meie tähelepanu ja andis üheselt mõista, et teed kasutavad hetkel meie autost tähtsamad tegelased.

See pisike uimerdis oli kanamunast pisem :D

järjekordne kadumistrikk
 Püsisime paigal, kuniks rada vabastati ja anti luba edasi minna. Karavanparki jõudes ja teistele õhinal oma lugu rääkides saime teada, meie kohalikud linnuvanemad olid ühest oma lapsest ilma jäänud - väike tegelane oli õhtuhämaruses paterdanud otse autorataste alla. 
















Seda, kuidas nad maailma kõige kurvemat hüüdu hüüdes pimeduses ringi lendasid, kuulsime mitmeid järjestikuseid öid. Kes arvab, et üks lind ei saa kurvalt hüüda, pole tibust ilma jäänud lindu kuulnud!
Aitäh! Et oma silmaga näha saime, et loomariigis ka tundeid näidatakse ja teineteisest hoolitakse.

20131228

imeliselt sisutihe internet

Sattusin lugema täitsa huvitavat lugu elevantide hingeelust (veits pikaleveniv, ent tulvil täitsa ilusaid mõtteid). Sealt leidsin muidugi ka nii mõndagi, mille kohta oli miskit vaja juurde lugeda, ja nii sattusin blogile, mille avanedes sain vaid õnnelikult ohata, et internetist võib tõepoolest kõike leida! 
Kes kunagi loomaaias elevandi teist lonti nähes on võpatanud või mõelnud, et kuidas küll pardid seda teevad ning muude samateemaliste looduse suurte saladuste üle juurelnud - Dr. Richard Cox piilub karvaste-suleliste linade vahele.
Lihtsalt imeline!

Cairnsi päev


esimesed kiired

Mõni hommik ajasime kargu varakult alla, et saaksime mäe otsa päikest tervitama joosta. Isegi kui me seda ei suutnud teha (enamuse hommikutest, ega me hullud ole;)) ja otsustasime kauem magada, juhtus tavaliselt nii, et Cairnsi päev oli värvikirev ja päiksepaisteline ka kella 9-10 ajal. Neid värve ja seda kirevust leidus kogu linna peal - turul, tänaval, rannas. Mulle päevane Cairns igatahes meeldis - rohkem isegi, kui öö.
hommikuseid kondajaid oli teisigi
minu unistus kunagi vanast peast (u. saja aasta pärast) Nõmme turul lilli müüa pole kustunud :)

pühapäeva pärastlõunal oli suurim sagimine - siis hakkas enamus kaubast 1 AUD maksma. Asiaadist müüjad karjusid "1 dolla-1 dolla-1 dolla!" ja sama hõikusid ka taamal olevad moosekandid. 


tehisrand ja promenaad on ääretult populaarsed - jaluta, jookse, sulista, päevita, kokka!


sellepärast ongi tehisranda vaja - nad ei tea, et siin on saja spa jagu tervist! :D

hiiglesuures, kõigile tasuta botaanikaaias, toimusid nii alternatiivsemad turud ja kui ka kontsertid

isadepäeva laadalised
me oleme oma mõtete peegeldused jne :)

"Me oleme siin saarel 40 000 aastat uhkelt, sirge seljaga seisnud". Veider on kuulda seda loba valgenahalise käest - aga nii on. Albiinoaboneegrid!
kohalik trummiklubi

ma vaikselt hakkan juba aduma, et need vist ikka ei ole kuulsate trummarite nimetähed
Tegemist ja vaatamist jagus küllaga  - ainult vea end päevahakul telgist välja ja mine ahmi!
Aitäh!

20131227

cairnsi öö

Öine Cairns oli väga turistisõbralik ja mõnus - nii neile, kes jalutada tahtsid, kui ka neile, kes varavalgeni tantsida ihkasid. Ööelu, nagu päevanegi, kihas mõnusas turistisaginas - perekonnad, kes üle maailma Suurt Vallarahu kaema tulnud, seljakottijad, kes ilusaid vaateid ja higiseid linu otsisid, tänavakunstnikud, -muusikud ja need pudulojused, kes kunagi ammu siia korraks tulnud ja kohalikku eluolusse armunud - kõik segunes lahedaks üksteisele naeratavaks inimmassiks, mis mööda promenaadi, turgu ja poekesi edasi-tagasi lainetas.


 Promenaad, mis oli suplusteks ka öösiti avatud, pakkus oma muruplatsidel nii mõnegi tasuta kontsertelamuse - linnavalitsus pakkus igal nädalavahetusel mõne muusikalise elamuse ning lisaks olid kõik pühapäevad reggerütmidega sisustatud. Mõnusmõnusmõnus!

Ainsad AGA-d, mida oli tarvis teada, olid mõned faktid - veel paarkümmend aastat tagasi oli Cairns väike linnake, mille põhisissetulekuallikaks oli suhkruroog. Raske töö, rasked töömehed, rasked hetked. Enamus sellest vikati-kultuurist on end näiliselt ajalukku kirjutanud - tegelikkuses aga taandunud kindlatesse linnaosadesse. Niisiis, Cairnsi linnaosad, mis algavad "M"-tähega, ei ole mõeldud öisteks kondamisteks. Meie linnaosa oli Manunda, ja igakord, kui sireeni kuulsime, muhelesime omaette, et näe, kodukandihelid! :D Vahest juhtus, et kohalikud mustud olid veidi joonud ja siis röökisid teineteise peale mööda jõeäärt konnates - see oli üheks karavanpargi piiriks. Nagu lõvid aafrika öös, täitsa kõhedaks tegi. Teine suurem piir oli okastraadiga kahemeetrine plekkaed, mis piirnes sõiduteega. Enne aia püstitamist oli kohalikel kurikaeltel kombeks öösiti karavanpargi kööki jalutada ja külmkappe tühjendada, telkidest üht-teist võtta jne. Ühel ööl kuulsime pikalt, kuidas üks didgeridoo oma rusikatega seda aeda mõlkides "Kuradi turistid" lõugas. See oli teine aga - igal teisel neljapäeval said kohalikud aboneegrid valitsuselt toetusraha. Siis ei käinud kõige paadunumad ekstremistidki väljas :)   

Cairnsi kesklinna politseijaoskond on maailma kõige mõnusam politseijaoskond üldse! Asub see kohe promenaadil, kunstranna ääres - päeval palistavad selle kaldaid noored ja pringid ning öösel helkleb vesi kõige mõnusamates värvitoonides otse ukse ees! Ja sissepääsu kõrval on...klaver! Täitsa avalik ja kõigile mõnusaks mängimiseks sinna pandud (arvatavasti pannakse ebamusikaalid kohe trellide taha, kuna mina sattusin sinna ainult kaunite meloodiate ajal). Tegelikult ka, seal olid päris politseinikud tööl! Arvatavasti maailma kõige tšillimad mundrikandjad -

Aitäh!

20131226

troopilise balalaika klubi


Kuna Tim oli ukuleledest vaimustuses ja ka mulle need pillid meeldivad, sattusime me mõningate sündmuste tulemusel ühel soojal troopiliselt pimedal õhtul Cairnsist kümmekond kilomeetrit eemale, ühte randa. Otse rannas asuvasse restorani, kus igal kolmapäeval koguneb ümbruskondsete asulate aktiivne pillimänguseltskond. Ehk siis - ukulele hobiõhtu! 



Aitäh!

20131225

telgitagused

Ühe töökoha võrra sain Cairnsis veel rikkamaks. Ziko soovitas meil minna kohalikku peofirmasse, mis tegeleb muuhulgas ka telkide püstitamisega. Läksime kohale ja ütlesime, et tere, andke tööd. Küsiti, et kas meil on telkidega kogemusi, mille peale oskasime ainult öelda, et me elame telgis. Ja saimegi tööd - mina ja šotlane Tim. Nicole käis selleks ajaks ühes imeilusas restoranis tööl, millest ta siin kirjutab. Õhtujuhi ametit ma siin pidama ei hakanud, ja see peofirma ei oodanud ka, et me taldrikutega ringi jookseksime. Meie õnneks ja rõõmuks sai suurte peotelkidega mässamine. Ja suurte all pean silmas neid 36m x 25m telke, mille raamid kaheksakesi üles vinnasime, katused peale tirisime ja seinad külge higistasime. Muidugi leidus firmal ka selliseid telke, mis olid väiksemad - 10x15 jne. Lisaks telkidele paigaldasime laulu-tantsulavasid ja riputasime tellingutelt lae alla hiigel siidkardinaid (suuremad telgid on ikka täitsa kõrged!). Nii et rassida saime korralikult ja olgem ausad, mulle meeldib õues olla! 

Kuigi kolleegid olid kõik meessoost, oli see seltskond kõvasti rahulikum ja mõistlikum, kui ehitusel kohatud ülinaljakad kiimaahvid. Töökaaslasteks olid mul hiigelsuur ja süsimust Paapua-Uus Guinea neeger Tony, kes nägi välja nagu süsimust Karlsson; meie ülesmus, kelle iseloomuomaduste rikkalikkus oli võrreldav kevadise rohulible omadega; Kiivi Chris, kes mu nii muuseas ühe veoauto rooli lükkas ja ise teisega minema sõitis (ma sain olla väikse rekka roolis, nänännänäääää!); usa-st pärit Jake, kes nooruspõlves kuulus siiani LAs Vegases tegutsevasse punkrokkbändi Fuck!Shit!Piss!, mis hiljuti arvati Las Vegase rock´n´roll Hall of Fame´i (millest tal enne aimugi polnud) ja millest lähtuvalt palus ta enda poole pöörduda tiitliga Punkrock Legend; mõned meiesarnased reisisellid, kes paariks kuud Cairnsi peatuma olid jäänud. 

Lisaks väga vahvatele kaaslastele saime suht lühikese aja jooksul täitsa suure kogemustepagasi. Kui ma neile CV-s rääkisin, kuidas ma üle 10 aasta õhtujuht olen olnud ja igasuguste lavade-telkidega pmst üles kasvanud, jätsin targu mainimata, et telgi ja lava on alati oma ala asjatundjad püstitanud :) Pärast paari kuud võin öelda, et väga põhjalik sissejuhatav kursus on läbitud. Lisaboonus oli see, et mitte käik, inimesed, kellel telki vaja, ei ela Cairnsis - nii sattusime sageli ümbrusakaudsetesse looduskaunitesse kohtadesse, kuhu muidu poleks kuidagi osanud minna. 

Vahvavahvavahva! 
Aitäh!

20131224

püha tõe entsüklopeedia

Vaadake, kui sügavale laskub Wikipedia antud artikli 3. lõigus. Hämmastav detailsus! 

20131222

tervishoid ja meditsiin..

                                               ...on kaks täiesti erinevat maailma
























20131215

skynet anyone?

 Erinevates tehnikablogides on viimase paari nädala jooksul muuhulgas sellised uudised olnud:
  • Google salajane X-lab tegeleb tehisintellekti loomisega
  • Mäletate, kuidas u 10 aastat tagasi näidati uudistes suure hõiskamise saatel, et teadlased on suutnud luua roboti, mis astub kolm sammu ilma pikali kukkumata? Boston Dynamics, mis tegeleb usa sõjaväele erinevate robotite väljaarendamisega, näitab oma videokanalis roboteid, mis suudavad a) majakatusele hüpata b) joosta ligi 50 km /h ja  c) seda:

  • Google ostis paar päeva tagasi sellesama Boston Dynamics´i (ja sellekohane pressiteade väljastati reede hilisõhtul :D)
  • Amazon Prime kulleriteenus:
Kui sellised uudised on avalikult kõigile asjast huvitatuile vabalt saadaval, siis kuskaugelmaal asjad tegelikult on? Is this real world? :) Teen ettepaneku hakata mootoriõli varuma, see on arvatavasti ainus vahetusvahend, millest tulevased isandad hoolivad. Või hakkame üheskoos EMP-sid meisterdama! Ja muideks, mis on hetkel maailmas enimloetuimad uudised? Beyoncé šokeerib muusikatööstust, kuna avaldas ilma eelneva reklaamita oma uue albumi ekslusiivselt iTunes´is ning seda ei saa üksikute lugude kaupa osta! Ja käesoleva aasta popim instagrami-pilt on Justin Bieberi ja Will Smithi ühispilt! jne!
Meil on vaja asteroidi...sadu.

20131214

the great grand old man

Kümmekond aastat tagasi sõitsin ma läbi vihmase ja pimeda Kopli ning automakis mängis miski, mis oma sügava kurbuse ja jõulisusega sobis antud hetke nagu rusikas silmaauku. Järgmine päev läksin ja ostsin ta best of - kasseti. Ja oi, kui palju ma sellest ajast alates ta muusikat kuulanud ja ta luuletusi lugenud olen! Paljupaljupalju! Kui ma veel jõin, siis ikka ja jälle saabus see hetk, mil ma istusin köögipõrandal (tihti üksi, sageli koos kalli sõbraga) ja tundsin(me) kogu südamest kurbust. Sest kurbus on ilus tunne (ja kuna tõeline mees kainena ilusaid tundeid ei tunne :)). Viis aastat pole joonud, aga kurbust ja muid ilusaid tundeid tunnen ikka - ja Teda kuulan endiselt mõnuga. Zen-juut, kes pikalt budistlikus kloostris elas - süntesaator kasinas kambris kalliks kaaslaseks. Täna lasen tal endale suisa isiklikult laulda ja rääkida - endast, maailmakorrast, naistest ja armastusest. Ja kurbusest. Ja ilust. Elust.

Tööl küsiti, et kes veel on, kui ta nime kuulsid. Mis ma muud oskasin vastata, kui et ... He´s the little Judas who wrote the Bible :) Ja ma ei valetanud!
Aitäh!

20131212

Cairns Cup

Suursaarel on paljudes baarides võimalus anda oma raha ära - siinmaal on selline suur TAB-nimeline kihlveoteenus. Baarides/kihlveourgastes (üleüldiselt on see üks hasartmängulembesemaid maid) on üleval ekraanid, kus 24 / 7 jooksevad hobused ja koerad üksteisega võidu ning ekraanide eest võib leida suitsuhallide silmade ja konikarva nahavärviga inimmassi, kes ootusärevalt ootavad. Siin on "mängimine" väga levinud ja keegi ei vaata viltu - mängid tonni maha ja nädalaga teenid tasa. Elavad, raisk. Suuremad kasiinod on pigem meelelahutuskompleksid, kus lisaks laudadele ja kolmekirsi-masinatele ka ööklubid-pubid ja miljonidollariliste käekellade poed on. Kasiinosse minnes lüüakse end korralikult üles ja antakse fesaris kõigile ikka teada ka, et rahabossiballile minek on. Üles lüüakse end ka siis, kui toimub Cup - meie mõistes hobuste suurvõiduajamine. Samas stiilis, nagu seal sudusel UK-saarel, kus daamid endale lillepotid pähe panevad ja hobuseid kiikama lähevad, toimub asi vist kogu Commonwealthis -ja siis panevad isegi need suitsute silmadega vennikesed puhta soni pähe ja kingad jalga. Suursaare tähtsaim sündmus on Melbourne Cup, mille auhinnafond on üüüüüratu ja Victoria osariigis on Cup´i päev nii mastaapne sündmus, et lapsed ei lähe kooli ja kõik peale kokkade/kelnerite/baarmanide pidutsevad. Sarnane lugu toimub igas osariigis - ja igas linnas. Broome´s töötasin Broome Cup´il ja imetlesin seda kaunist inimsugu, mis kahe tunniga end nii umbe tõmbas, et naiste minikleidikesed väädeks rullusid ja ülikonnastatud noorsandid puude otsas ahve mängisid. Nüüd oli Cairnsi aeg kätte jõudnud. See agentuur, mis mulle mu liigmetsikute juuste tõttu kuidagi kelneritööd ei saanud pakkuda, võttis lõpuks julguse kokku (no tegelikult on see lihtsalt nii suur pidu, et igasugused parmud võetakse sinna tööle :)). Minu töö oli lihtne - joota inimesi ja siis vaadata, et nad purjus poleks, sest see oleks seadusevastane.

Minu baar oli kohe ratsaraja kõrval, nii et mul oli täitsa priima vaade murule (hobuseid oli näha täpselt 1 sekund, jube kiiresti panid mööda!). Kuigi ma püüdsin inimesi enam-vähem püstisena hoida, juhtus nii, et minu baaris oli üks daame, kellele ei sobinud kehtiv süsteem, et jookide eest on kuni kella 1400-ni makstud ja edasi tuleb soetada pileteid, mida baaris joogi vastu saab vahetada. Vaeseke läks nii endast välja, et tervet veinipudelit ei saanud endale, et pidi rääkima juhatajaga ja siis veel korraldajaga jne. Oleks vist linnapead ka hakanud nõudma, aga andsin talle selle pudeli niisama - mul ei olnud vahet (kuidas on nii, et pudel oli kella kaheni hinna sees ja siis järsku hakkab 20 dollarit maksma, mina aru ei viitsinud saada- sama pudel ju?:)). 

Daam igatahes sai piisavalt kaaskondsete tähelepanu - istus ja ulgus nuttes oma kurba elu kurta - "Mul on sama kleit juba teist korda avalikul üritusel seljas, mul ei ole aega poodides käiaaaaa!". Ja kõik kõrge EQ-ga "lilleneiud" ümberringi kooris, et "Oiiiiiiiii vaesekeeeeeeee!", millepeale purskas tädi hingepõhjast "Ja mulle isegi ei meeldi poodlemine, saate aru vääää!". Hoidsin end kõigiti tagasi, et esimese maailma murede peale naerust püksi ei teeks. Raske töö, see inimeste jootmine. 


Õhtu saabudes saadeti mind kööki - meeletu kogus nõusid oli tarvis pesta. Kuna mulle tundus, et oleks hea mõte puhtad ja mustad nõud eraldi hoida ja muudki taolist, hakkasin aga kamaluga hüva nõu vasemale-paremale jagama (mingi loogika võiks ju tegevuste taga olla), sest kopp oli ees ja tahtsin ruttu koju. 
bookies

Umbes kuu aega hiljem oli Cairnsis veel suurem suksupiitustamine - Cairns Amateurs Cup. Kõik oli sama, aga kaks korda enam - rahvast rohkem, turvamehi rohkem, alkoholi rohkem, baare rohkem. Ja ohhhoooo! Minu ülesandeks oli olla bar supervisor ehk misasi see võikski olla- ülevaataja? Minu ülesanded? Jälgida, et kõik sujuks -jätkuks jääd ja jooki ja klaase. Et kõik saaksid õigel ajal puhkepausi. Et oleks puhtus ja kord. Et kõik peaksid RSA-st kinni. Rsa on siinmaal pühakiri, kus sätestatakse, mis ja kes ja kus ja kui palju tohib klaasi ja kurku kallata. Trahvid on hiiiiglaslikud ja asja kontrollivad politseinikud, erariides agendid, baarmanid, nende ülemused ja baaride ülevaatajad. Ja kui klient tõstab häält või hakkab argumenteerima -  keeldud teenindusest / viskad välja -RSA :) Asi peabki karm olema - oleme maal, kus põliselanikud lähevad juues hulluks ja sisserännanute esivanemad oli kurjategijad. On näha :).
vasakulpool rada on "minu" baarid

Päev enne sündmust oli meil suisa selline koosolek, kus olid esindatud erinevade eluvaldkondade esindajad - baaride supervisorid, managerid; Cup´i korraldajad; politseinikud; turvamehed ja meedikud. Istusime ja arutasime kõik üksipulgi üle, et oleks ikka selge, et kella neljani tohib inimene 4 joogiga baarist lahkuda, edasi aga ainult kahega; et kui tasuta joogi (e ettemakstud) aeg läbi saab, tuleb vältida "kuhjamist" -kui inimesed on mitu jooki lauale korjanud, tuleb need konfiskeerida (ma teadsin juba ette, kui populaarseks selle teoga saab). Ja nii edasi. Oodati umbes 20000 inimest, kes kõigi eelduste kohaselt teevad paar panust ja ülejäänud aja keskenduvad joomisele. 
härrad räägivad RSA-st. ja sisimas kõik naeravad. 
elevushetk


Mul oli 8 baari, mida valvata. Ja seekord ei olnud me omadega mitte ainult raja ääres, vaid suisa sees - hobused jooksid ümber meie! :) Melu oli uhke, pidu kõva, kostüümid...khm..olid ka. Kõik baarmanid-daamed said ilusti puhkusele, enamus kundesid ka oma joogi. Mina sain jooke konfiskeerida ja RSA-le viidata.  Keegi trahvi ei saanudja ainult ühe telgitäie inimesi lasime välja visata. Äge on niimoodi, köögipoolelt, kohaliku kultuuriga sõbramaks saada!
töömesilased taru taga sumisemas
Aitäh!