faasinihe

Kui eile pea patja puudutas, vajusid silmad sellise mürinaga kinni, nagu oleks liustik maailmale kuupkilomeetrise jäämäe kinkinud. Nii kaua üleval olla on ok, aga see tore närvipinge nüristab. Samas poleks ma eilset ulme mitte millegi vastu vahetanud, see oli lihtneõigejahea.

Täna olen lõunast saadik Laulasmaal Teenifestil. Teatrifestivalisusi. Minu töötoa teemaks oli improvisatsioon, mida ta ka iseenest oli :D

Õhtune osa oli kingitus, wow ja kaunis - noortel ikka on ainest, mida nad südames ja hinges kannavad, ei ole siin ühti tegu arvuti-läbu-vanadinimesedvärdjad-ja-emaisamunnid-teenmistahan-tüüpi noorkodanikega. Elukaare etüüdid olid neil igatahes sellised, kus oli nii sündi, SELLEÜHEJAÕIGE kohtamist, abielu, lahutust, vanadust. Armastust.

xx

Õhtul saime magama 2st, vähemalt mina siis. Kerttu (kutimutikas) küsis, et kas mul päris töö ka on, seda on mult viimasel ajal üha rohkem küsima hakatud - "No Sa ei ole niimoodi pinges, nagu inimesed, kes tööl käivad" :D - "Ma tahan täiskasvanuna sinusugune olla".

MIDA, no mida Sa hing veel tahad? AH?

Hommikul algas festivaliosa, päevased tegevused helipanekust kuni ekspromtjõuluvana mängimiseni (2 lauset, mida suudad valesti ette lugeda, hmm). Näidendid olid .. mõnuasd ja mõni ka valus vaadata. teemalt siis. Ent hea kaeda seda energiat, mis laksab lavalt saali ja tagasi.

Nüüd on kell 0010 ja me tiskotame noortega. Ikka mina arvutis ja püüan korraga ja veerandtunnis mitte üle kolme leidi kaaga loo lasta. Vabariigi tulevik leemendab ja kiidab pillimees justkui unustades, et lood on tõmmatud nende mälupulkadelt ning järjekord on ka nende wishlist. Haaah :D

Elu on ikka sitaks ilus ja lahe, raisk!

(Kas sa panid alt ukse kinni? Ei, osad teevad veel väljas suitsu. ..?!.. What? Ega ma neid ju välja ei jäta. See peab ikka kuradi kõvv suitsunälg olema, kui ronid kell 2 am - 20smth kraadidega tobile, deem!)

ulme või ulm

45 h hiljem...
sain valmis- u 97%, mis tähendab, et ma ei jõudnud teda Vegasest välja konvertida, tuli läbi programmi näidata.

Parim tasu on see, kui noored tulevad ja ütlevad, et nad tahavad veel midagi sellist teha.

Siis koju. Siiani ulme.

Edasi ulm.

Uisutama.

Clazzi. Ja nüüd

Here we go, Unekati!

sleep is so last night

Ma olen olnud ärkvel 27 h ja enamuse sellest ajast montaaziga tegelenud. Esilinastus on täpselt 12 h pärast.

ooooooh shit.

Retsept: "Rekkamees":

shitloads of coffee
shitloads of coca-cola

töötab!!

what you see is what you get

Kuidagi lihtne ja ilus, samas väga hirmutav, et eile selline teema vestluses oli.
Kui ma üks päev andsin inimesele, kes väitis, et keegi teda ei armasta, vastuseks, et eks sellega tuleb siis leppida, pidasin ma midagi sarnast silmas - armasta end ja kingi maailmale iga päev paremat ennast, siis on maailm parem koht. Kõik tuleb ju tagasi eksjuonju? Veel lihtsamalt sõnastatuna, armasta end ja sind armastatakse.

Ja siis tuli see videoklipp. Kuidagi siiras, hea, natuke psühholoogiaõpikumaiguline, ent see maik on peidet´kaunisse dramaturgilisse dekoratsiooni.

Lõpus on hea.. kisub suunurga taevasse ja pigistab silma veekalkvele.

all that time you thought I was sad, I was trying to remember your name

GIVES ME SHIVERS! :D

pilve 5

Kusjuures seda pealkirja kirjutades tabas mind tundmus, et olen seda hetke kõrvalt näinud. Deja vu? Nägin hetkeks vilksamisi ka lõpptulemust, ent see on juba erinev sellest, mida praegu ette kujutan (wtf, eksju? :)).
Ühesõnaga, see tuli järsku, out of the blue, kui ma mööda ffffound.com´i surfasin. See pilt lihtsalt tuletas kui mitte kõike, siis paljut sellisel määral meelde, nagu võtnuks midagi hiiglaslikult jõulist mu kaasa ning viinuks mõttekiirusel korraga tagasi kõikidesse kohtadesse, aegadesse, juttudesse ja naerudesse, mida jagasime.

Välgukiirusel aegruumi erisagedustel resoneerimine võrdub mälupulseerimisega?

Agent 0, Sa oled jätkuvalt minuga ja see on veider, kuidas .... no ma püüan, aga veel mõistan vähe.

Püsid alati mu hinges, meeles ja südames.. ma tulen sulle Tartusse külla. Üksi. Ja küünlaga.

Ja lumest sõrmusega.

Agent 8

faaaaaaaaaaaaaaaak

neljapäeval on esilinastus. täna on reedevastulaupäeva. jah ma tean, ma töötan pinge all kõige paremini - ent FAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAK, kas tõesti, ma mõtlen, kas kurat tõesti ja KUIDASKURATVÕTAKS on võimalik kaks korda teha filmimise ajal nii, et salvestad, vaatad tehtut ja jätkad filmimist kustagajumaljuhatab?

mul on väga oluline stseen...puudu.

hea õppetund - tee lühifilme. siis saab vähem selliseid üllatusi.

ja mida mina - usaldasin, AGA ei kontrollinud. iseennast seekord. ja ei tõmmanud tehtut kohe arvutisse, vaid ootasin ja passisin. paras mulle.

iseenesest on ju tore, et noored saavad homme kiirreageerimist mängida. ME ÕPIME ME ÕPIME ME ÕPIME (ja kunagi saame ehk ka midagi selgeks).

ma olen üsna kindel, et viimase poole tunni jooksul vabanesin ma hästi suurest hulgast nõrkadest närvirakkudest. need 17tk, mis alles jäid, on kindlasti väga vitaalsed.

jeeei me!

ma tahan olla Su hall argipäev

See ongi SEE, need on sõnad, millesse ma valaksin suurima tunde ning soovi - ma tahan olla Su hall argipäev.
Olla see tuttavlik tuhvlisahin elutoaparketil või vaevuaimatav, ent ometi üdini ainuomane viis, kuidas see üks ja ainus oma põllepaelad seljal sõlme seob.. see midagi nii oma ja igapäevast, mille olemasolu tajud, kuid tihti tähelapanuta jätad.. see midagi, mis moodustab Su hingeraamistiku ning südametäite - see midagi, mida märkad, mida igatsed, mille järgi kägaras olles piinades hingad, mida hindad ja mille suurust adud, kui see Sult võet´. See midagi, ilma milleta kukub maailm tühjana kokku.
Suurimad sõnad hetkel, mida üle huulte kellelegi kinkida.

Ma tahan olla Su hall argipäev.

Nii lihtne. Nii hea. Nii turvaline ja oma. Nii hall, et ei märkagi.

brrrright madness

Kätte on jõudnud uus aasta, ent ma olen endiselt jõululainel - selle panen ma selle arvele, et aasta-aastalt on kooris alateadvusse raiutud valgetejõuludvalgedjõuludvalgedjõulud mantrat. Ja ossaossaossaossaraks, mis väljas toimunud on ja kui sünoptikuid uskuda, siis toimub edaspidigi ka. Lumeuputus, mille tulemusel on paljude kaasugride kollektiivses alateadvuses ausse tõusnud väljend "talve võlumaa" elik "winter wonderland", paneb mind igapäevaselt jahmuma, heldima, õhkama. Kohati on nii ilus, et ma kardan uinuda - äkki on hommikul ärgates sula ja pori ja pahapahapaha. Ja metsas - ohwowohwowohWOW! Suusatades on heldimust ikka pangega kaasas, ja kohati on ka kaamera kaasas, paari pildi üle tunnen ma sisimas isegi teatavat ennastkõditavat rahulolu.

Brrrright kuna lubatakse kuni -25-seid temperatuure lähipäevil. Mõnus arktiline kliima!!!

Mäng kestab. Või noh, ma olen suht saast mängija - ma pole veel esimest pausi teinud, ja seda mitmel põhjusel:
Ma arvan, et alateadvuses hingitseb mingi koni oma viimaseid hingetõmbeid, ning agoonias püüab mulle suitsetamist apetiitseks muuta - nt sellised rändom/hüpikmõtted, mis esile on kerkinud - "oi, kui närvis Sa oled, mine võta kohe Statoilist pakk suitsu ja hakkab parem / hommikukohvi....sigarett...mmmmm mõtle, coffee and cigarettes, see on elustiil, mida oskasid isegi nautida/ fakk külm on, teeks suitsu" jnejnejne :D Ühesõnaga, minu alateadvuslik koni püüab mind lohku tõmmata mängides eneseabi, seltsimehelikkuse ning nostalgia nootidel. MA OLEN KAVALAM ja hammustan mingil hetkel need provokatiivsed katsed sigarett taaskord minu näokontuuri osaks muuta läbi, diediedie, koni!

Teiseks ei teinud ma suistu, kui oli möödunud kaks nädalat - sest siis oleksin ma ankurdanud kahe nädala ja ühe tunni kaugusel seisva suitsu enda ajju ning see oleks iga hetkega kasvanud, kuni oleks mõne päevaga sirgunud majaka kõrguseks, plinkides pidevalt "varsti saab suitsu". Ma arvan, et ma oleksin käega löönud 5 päeva möödudes ja kogu mängu kui mitte just korstnasse, siis kopsu kindlasti lasknud.

Kolmandaks, mul on hea meel tõdeda, et ma ei võitle - vastu pole mõtet võidelda, kuna alateadvus ei tunnista eitust -"Mina ei suitseta" = "Mina, Suits". Ma pigem tunnen vahest rõõmu, et ma olen vaba. Ja et inimesed küsivad, kas ma olen hambaid valgendanud. JA pärast pidu ei haise mu riided suitsu järgi. Ja higiselt väljas suitsetamisest tingitud köha - läinud (enne ei saanud ma sest 3-4 kuud lahti). Suits pole enam teema, ja praegugi ma kirjutan sest ainult kuna Reigoga tuli see jutuks ja meenud mulle. Vot nii.

Vestluseid on viimasel ajal siginenud, see uus kodukant on hämmastavalt avameelseid ja sletskondlikke inimesi tihedalt täis pikitud - tasub mul vaid suusad kätte võtta ja Nõmme poole sammuma hakata, kui ma saan teada, mis mõni tore vanamees must arvab ja kuidas ta kunagi ka Tartu Maratonist osa võttis (minu paraadnas elab mees, kes on selle 4x läbi teinud) või et "oh sa kurat, Mustamäel kohata inimest, kes teab Haanja radu, tavaline Tallinna kodanike ei näe Paidest kaugemale!" Nojah, basically olen ma Krisiines ja see mees tunnistas mulle ka seda, et ta ise suitsu ei tee, aga õlu maitseb hästi - seda on tore teada. Telekat vaatab ta ka. Mingil hommikul peolt tulles kõndisin terve tee koos ühe härraga, kellega vestlesime vene keeles. St, ma arvan, et see oli vene keel, sest see hämmastav kodanik suutis kõndida kiiremini minu kõige kiiremast sammust, omades sel ajal arvatavasti maailma ühte enimsõlmejoodud keelt.

Ja elu on ilus....:D:D
Nagu eelmise postiuse pealkiri juba ütles, on käes totralt naeratamise aeg ning kõhus..oh jah, kuidas te küll nii kaua nukkuda suutsite?

totralt naeratamise aegu :)