loojanguloomad

Läänekallas kingib sealviibijaile igal õhtul imelise värvidemängu. Sõitisme telkimiskohta otsides mööda lehmadest, lammastest ja hirvedest. See on ülemõistuse khuul, et kohalikud peavad siin hirvi!!! Kui ma suureks saan, siis ma tahan muude asjade hulgas ka hirvekarja. Poleks paha, onju? Niisiis, selleks hetkeks, kui taevas leekidesse lõi ja värvi hakkas muutma, olime telgi püsti löönud, vetsu üles leidnud ja valmistasime õhtusööki. Haarasin kaamera ja hakkasin tagasi karjamaade suunas jooksma. Loomad on loojangutega harjunud ja pidasid mind palju huvitamaks, seega sain sellised pildid, nagu vaimusilmas ette kujutasin. Veised pidasid mind niivõrd huvitavaks, et jooksid minuga kaasa, kui ma suuna hirvedele võtsin. Tavaliselt panevad lojused ikka plehku, kui inimene neile läheneb.

Ja minu kõige lemmikum pilt sellest täiesti uskumatult ägedast õhtust:

I love it when a plan comes together!

Aitäh!

Tõeline metsapeatus

Seda mainis Mark oma õe ekspeika maalapi kohta ka veel, et tualett on seal eksootiline. Oli tõesti! Tõeline maadeavastaja tunne oli rinnus, kui selle lõpuks leidsin! Vetsupeitus! See oli vihjeks, et kuskil miski end peidab:

Otsisin tüdrukud üles ja näitasin neile ka oma leidu, nad olid suisa sillas :)

"palun käi minu eest ära" :D

"tegelikult vist ei olegi tarvis minna"

"Ah ei, mis mina, ma tulin niisama kaasa"

Hullem kui tittede potitreening, ausõna :) Viimati olin sarnases olukorras, kui olime turbogrupiga kooliööl õudusjutte vestnud ja nad kummitusehirmus üksi vetsu ei julgenud minna :) Eputasid mis nad eputasid, aga lõpuks sai loodus võitu ja kaks enesületajat oli maailmas juures! Vahel ongi vist nii, et suureks seikluseks kõlbab ka kodune potilkäik.

Arvake, kas keegi sel öösel läks vetsu või mitte :)

"Üksi seisan ma metsas, seltsiks võsa"

Elu on ikka valus seiklus ;)
Aitäh!

Neluga teel

Nendest mägedest tuleb läbi minna, et läänekaldale jõuda.

                                                          Arthurs pass on üks ilus-kaunis sõiduelamus.

Tööelust kirjutan varsti veel, aga vahepeal natuke looduseilu ja muud sarnast ka. Meile tuli nimelt külla meie armas-kallis Nelu, kelle koos telgiga kuuks ajaks autosse pakkisime ja teele asusime. Sõitsime Christchurchist Arthurs passi kaudu läänerannikule. Hakkasime avastama Uus-Meremaa Lõunasaart.

Castle Rocks ja üks hiiglamaäge puu

Sealse ööbimiskoha kohta teadsime ainult niipalju, kui meie kiivi-issi meid juhatas - et sõitke läänekaldale välja, keerake Kumara juures merd silmates maanteelt paremale ja sealt omakorda teisele teeotsale, mis jõuab kinnisvaralapile, millel on merekonteiner, väike päevinäinud karavan ja hiiglamailus merevaade. Et see maalapp kuulub tema õe endisele peikale, kes ise hetkel Wellingtonis elab ja kes heameelga meil seal lubaks telkida.

                                                   As kiwi as it gets ehk väike päevinäinud karavan

Jõudsimegi mereni välja, nägime laineid ja igasuguseid teeotsi, aga seda õiget ei leidnud kuskilt. Viimases hädas sõitsin ühe häärberi õuele, koputasin ja rääksin uksele ilmunud daamile kogu loo - et oleme eestist, elame Christchurchis ja otsime oma korterikaaslase õe (kelle nime me ei mäleta) ekspeika (kelle nime me ei tea) maalappi, kus on konteiner, karavan ja vaade ning et me plaanime seal ühe öö veeta. Daam uksel mõtles veidi ja arvatavasti jõudis järeldusele, et nii lambist lugu ei anna välja mõelda, ning juhataski meile õige teeotsa kätte. Ausus ruulib, eksole :)

Vaade oli täitsa talutav, sama võib söögi ja seltskonna kohta öelda :)

Lauluõli juhhei

Matkamööbel oli muideks kohalik 

Suurepärane, millistesse olukordadesse ja kohtadesse sõbrad meid suudavad juhatada! Sellest kohast on mul veel kaks asja mainida, aga mõlemad väärivad minuarust eraldi sissekannet.

Aitäh!