Air new zealandi uus ohutusvideo:)

Nad ikka oskavad teha reisialgust naerusiseks ja mõnusaks! Ikka veel nr.1 lennufirma bränding! :)

Aitäh!

citrus line bin dump operator

Kui Lõunasaarel hakkas hommikukargusest ja vilust tuulest üha enam talvehakku aimduma, pakkisime oma kompsud kokku, tegime issidele kalli-kalli ja sõitsime Põhjasaare põhjaossa - seal on aastaläbi nii mõnus, et saare põhjatipp kannab nime Endless Summer.

Meie "kodusurfirand", Matauri Bay. Sinna laineisse võis end tundideks unustada. Ja hiljem oli ikka varbaid tunda!

Seadsime end sisse väiksesse Kerikeri linna (lõppu "kuradile" ei lisata ja hääldatakse hoopis "kirikiri"), kus saime toa hästi armsas hostelis, mille ääretult soojad ja mõnusa olemisega ääretult armsate kaksikute vanemad Victoria ja David olid ostnud ning taasavanud. Me olime seal kliendid nr. 2. ja 3 ning Kanada tüdruk Selina oli esimene. Kasvasime nendega täitsa kokku ja võisime täitsa ausalt kodutundest rõõmu tunda. Aga sellest natukese aja pärast lähemalt, eraldi postituses.

Kerikeri on Uus-Meremaaüks salatikaussidest - siin kasvavad kiivid, maasikad, avokaadod, veinimarjad, mandariinid ja muu taoline kraam. Kuna me korjamisrõõme oleme juba kõriauguni nautinud, siis sihtisime tootmis- ja laohooneid. Olimeette helistanud ja intervjuu kokku leppinud Kerifresh'iga, mis on suur puuviljade ja marjade pakendamisega tegelev firma, enamus ümbruskonna õuntest-kiividest ja muist saadustest voolab üle nende lintide.

Igal alusel on erinevad viljad- nt suuruse, kvaliteedi või valmimisastme järgi. Ja kõik kastid on nummerdatud. Kui mõni on jalga lasknud, siis otsitaksekõik teised virnad läbi.  

Kuna meil oli kaks kuud jäänud tööviisat, siis erilist karjääri me sinna tegema ei läinud. Nicole tahtis saada sorteerimiskunniks ja mina unistasin kastitõstja tööst - head pikad tunnid, töötada saab ka siis, kui väljas sajab või on pime ja tunnipalk on minusuguse udupasuna puhul niiehknaa parem kui korjamisel teenitav tulemustasu. Lisaks saab töö iseloomu tõttu 1-2-3 täitsa korralikku vormi.

Kiiviliin. Iga sinine kopsik on arvutiga ühenduses, ning arvuti teab, kui värviline ja kui raske vili on - ja seega oskab kopsiku õigel ajal küllili lükata, et kiivi saaks õigesse kasti veereda. 

Intervjuu: istume neljakesi ümber laua, ootame. Mul hakkab päikse käes palav ja meelitan kogu kamba varju istuma. Natuke aega istume ja siis laekub hiiglasemõõtu mänedžer Theo, kes näeb välja nagu üks õige maoorisõdalane kunagi. Hakkasime teda varjamatu rõõmuga Tiiuks kutsuma. Vestleb paar hetke, teeb kaks nalja ja siis jagab testid. Esimene ülesanne koosneb umbes 20-st erineva raskusega tehtest, mille lahendamisel on lubatud ka telefoni kasutada. Hakkame kõik pusima ja ma kuskilt läbi udu mäletan, et tasub kergemad esmalt ära lahendada ja siis keerulisemaid purema hakata. No välgutan seal neid 20x3-17 tehteid ja mõtlen, et jube veider ikka, et "istuge päikse käes" ja siis selline lambiharjutus lahendada- inimstele, kes kandideerivad ametitele, mis seisnevad kastide tõstmises ja möödakihutavate puuviljade vaatamises. Ja kui esimene meist võttis telefoni välja, hakkas Tiiu üha aktiivsemalt vatrama - et kuidas tal on kaks iphone'i ja kuidas ta tahab kõige suuremaks ülemuseks saada ja tundis üha kasvavat huvi meie reiside vastu ja no ühesõnaga, mingil hetkel hakkas paaril kaasintervjueeritaval juba rehkendamine hakkima. Mul oli selleks hetkeks valmis mõeldud, et ju siis seisneb test hoopis selles, kuidas me testi lahendame, kui keegi pidevalt tähelepanu kõrvale juhib. Nohistasin edasi ja ütlesin vahepeal niisama paar sõna sekka, sest alati on ka võimalus, et test seisneb selles, et praagitakse nohikud välja. :)

Mingi hetk tõusis Tiiu kogu oma hiiglamasuures pikkuses-laiuses püsti ja teatas mulle, et lähme korraks jalutama. Viskasin pliiatsi käest ja järgneva 20 minuti jooksul näidati mulle põhitootmisliini, kõrvalliini, kontorit, kõrvalhooneid, mustikatšehhi, tutvustati möödaminnes tõstukijuhte, õuetöölisi jne - korralik tuur ja ma olin täitsa üllatunud sellest vastuvõtust, mis lihtsale karbivinnajale osaks saab. Lõpuks jõudsime hoovipeal mingisuguse monstrummasinavärgi juurde, mis koosnes suurest vannist, rullikutest, väiksest vihmavarjest, tõstemehhanismist, tõstukijuhist ja elektrikilbilaadsest ohtrate nuppudega paneelist. "Ahjaa, ja Sina hakkad siin tööle, Sa oled meie selle hooaja CITRUS LINE BIN DUMP OPERATOR!". Niipalju siis vormispüsimisest, tere vihm ja ahjaaa, ma olen alati inimeste, mitte masinatega töötanud, seega ootas mind ees korralik seiklus. Saage tuttavaks, minu uus tööpost nägi välja selline:

Huumorit hakkas saaama, annan varsti lähemalt aru.

Aitäh!

Uus-Meremaa praamisõidud

 Uus-Meremaal sõidavad kahe põhisaare vahet üle Cook'i väina kaks praamifirmat, Interislander ja Bluebridge. Rahvas sõelub edasi-tagasi ja täituvus on praamil korralik. Neist firmadest üks hiilgab sellega, et neil on praamid koguaeg katki - näiteks kukkus eelmisel aastal ühelt sõiduajal sõudekruvi küljest :) Ja mõemad paistavad silma sarnaselt kõrgete hindade poolest. Nende põhiargument on, et see on maailma kõige ilusam praamisõit - nagu lükkaksid nad ise neid mägesid kokku! Ilus on tõesti, ja noh, kallis ka -kaks inimest ja auto võrdub 273 dollarit üks ots. Meie sõitsime aasta jooksul kokku 3 kolm korda, nii ilus oli! :D

konkurendid

Aitäh!