5 head soovitust

Tagantjärgi tarkuse kohta öeldakse nii mõndagi. Mõndagi ütleb ka see, mida arvavad asjasdest need, kes juba lõpp-peatuses. Rohkem tagantjärgi tark annab olla.

Olgem kohe targemad, eksole.

Aitäh!

Minu maailma parim ja kalleim vanaema...

EBAAUS!!!!!!!!!!! MAMMU, MIKS SA MIND ÄRA EI OODANUD?! SA JU LUBASID!!

See oli mu esimene reaktsioon. Südamepõhjast, sügavalt solvumisest ja pettumusest tõusnud kaitsereaktisoon. Mul on selgelt meeles, kuidas me viimane kord kohe eriti pikalt - pikalt kallistasime - nii pikalt, et tunned, kuidas teise süda lööb - ja ma ei tahtnud Sust lahti lasta - sest juba siis oli see meie viimaseks vestlusteemaks.

- Ma lähen. 

- Ma tean. Ja kuradi õigesti teed! Noorelt peavad jalad käima, et vanast peast saaks perse  rahulikult istuda. Ja kui ma Sind ära ei oota...

- Ootad küll!

- ...ole vait. Sa ju tead, et ootan. Aga kui ei oota, siis tea, et mul on Su üle hea meel ja et ma lõpuks olen oma rahu leidnud ja Mamma juurde läinud. 

- Ma Armastan Sind!

- Mina Sind ka! Mine nüüd!

Selleasemel, et kuskil kauguses alati olemas olla ja hääbuvaks lapseõlvemälestuseks jääda, muutus ta aasta-aastalt mu elus olulisemaks - nii vestluskaaslase kui sõbrana. Väga reaalse tegelasena, kellega üha tihedamalt toimusid ägedad kondamised ja eluolulised arutlused. Regulaarsed surnuaedade külastused ühes asjakohaste askelduste ja niisama puuvarjus istumistega. Mõnikord olin nii väsinud öisest tantsimisest, et pakkusin lahkelt, et "Istume veel - puhka natuke!" - "Mis Siin ikka passida, Elu vajab elamist!".  No ja läksime. Juhtus, et läksime Pirital vales peatuses maha, et mööda mereäärt chillida. Juhtus, et valisime kogemata pikima peatusevahe, mis oli väga väsitav, aga seda lahedam meil oli. Juhtus, et läksime Narva kohvikusse ja pärast siunasime sealsamas nurgapeal nõukaajast säilinud teenindust - piisavalt valjusti, et kassiiir kuuleks. Et siis naeru käes luksudes koju kohvitama minna. Juhtus, et käisime turul, ja siis sain ma osa parimast huumorist, mida Elu pakkuda võib. Juhtus, et vaidlesime Keskturu Maximas pikalt, kas Soome või Eesti purgigin on parem. Juhtus, et koos apteegis olles teatasid Sa proviisorile, et noormehele on hädasti midagi süüfilise vastu tarvis või mina poes, et ma soovin vanamutile viina osta, jälle pudel kodus tühi. Juhtus, et ajasime pikalt juttu ja taustaks tuli Xtreme Spordi pealt motokross, või juhtus, et teatasid lumelauda nähes "Jajaaa, ma vaatasin eile telekast seda sporti. Täeisti vahvalt hüpatakse nendega!". Palju juhtus, mis siiani naerma ajab. 

Rahu. Koos.

Mõnikord ei olnud meil naerutuju. Ja siis olime lihtsalt kas kurvad või tõsised ja jätsime aasimise kus see ja teine. Mõnikord. Mõnikord olime lihtsalt kõige kargemad ja selgemad oma arvamistes. Eelmiste jõulude ajal, kui elekter ära oli läinud ja me maal küünla - ja kaminatule valgel istusime, võis tunda, kui paljut ilusat ja erilist me kesk igapäevasekeldusi enda ümber tajumata jätame. "Sa arvasid, et sinna lumme ma lõpen" ütlesid hiljem mitmel korral, kui Sulle meenus, kuidas pimedas läbi paksu lumesaju autoni sumades kuulsime kurvist meist mitteteadlikku sahka lähenemas. Päästvale lumevallile ronimine oli suur pingutus ja napp pääsemine. Piisavalt napp, et võttis pikalt vaikseks ja tõsiseks. Mõnikord olime ka suisa tobedad - ja siis oli tobe olla ka. 

Kui me esmaspäeviti päkapikkudega nädalavahetuse elamusi jagasime, saime omavahel nii headeks sõpradeks, et võisime üsna julgelt pakkuda, millega keegi puhkepäevadel tegeles.  "Sa käisid tantsimas ja vanaema juures ka! Kas tegite pannkooke koos või tegi tema? "  Suht kindlapeale pakkumised! :) Nii, nagu oli suht põhjendatud minu sagedane hirm, et sellest raskest süsimustast malmpotist leian kanakoiva alla peidetud karbonaadi, kuna "Kes Sind siis veel toidab, kui mina". Ma arvan, et vähegi kõrgemas eas avaldub kõigil lähedastel nuumamisgeen ja Mammu, Sa polnud mingi erand! Sinu juurest otse Skyparki minemine oli paras katsumus. Olime päkapikkudega üksmeelel, et vanaemad-vanaisad on ühed uskumatud kingitused me eludes. Kingitused, mis pikas plaanis meid kakukesena veerema panevad :)

midagi üdini kodust - igikestev lapsepõlvesina

Parimad hetked olid need, kui me lihtsalt koos olime - Sina telekat vaadates ja mina Su kõrval poollösakil "Vaprate ja Ilusate" taustal Õhtulehte või Kroonikat lapates. Need sõnatud koosolemised olid kõige tugevamad ja olulisemad - me teadsime, et oleme siin maailmas ja teineteisele olemas ja sellest piisas maailma parima, kõige soojema ja turvalisema tunde tundmiseks. Õlg õla vastas on palju enamat, kui lihtsalt õlg õla vastas. 

See õlg on nüüd läinud - rahulikult, hopsti, ilma piinata - nii, nagu Sa tahtsid. Ma tunnen pettumust, trotsi, sest Sa nii järsku ja just nüüd läksid - sest mult rebiti midagi väga tähtsat. Ma tunnen rõõmu, et Sa läksid nii, nagu soovinud olid. Ma tunnen meeletut igatsust!! Ma tunnen rahu - Sinu rahu. Ja kurbust - seda igasse keharakku imbuvat, vaikseks tegevat, nutma - ja kaugusse vaadates naeratamapanevat kurbust. Ja ma olen õnnelik - tundes Sind neis tundeis ja mõtteis, mis mus tulvavad. Sa olid supermutt - minu maailma parim ja kalleim vanaema... Aitäh Sulle!! 

PS. See Sinule kõige kurvem luuletus - jääb Sinuga alatiseks seotuks. 

Is This Real Life?

:)

keeled sõlmes

Tänasel lõunapausil redeli viimasel pulgal istudes ladvaõunal hea maitsta lastes meenus mulle kaks lugu, mõlemad keelega seotud. Esimene pani natuke häbenema ja kaasa tundma. Teine ka, aga mitte mind, vaid möödujaid.

1. Käime viimasel ajal erinevates farmides korjamas õunu-pirne-virsikuid (visrikukorjamine on kõige maitsvam neist). Farmerid on igal pool isemoodi. Mõni selline vanaisalik ja mõni üdini semulik. Üks farmer oli väga instrueerimishimuline - niisiis seletas ta meile pikalt, kuidas ja mida korjata. Lõpus küsis kaks järgnevat küsimust ja seda põhikeelt mitte eriti oskava hongkonglase vastused olid sellised:

"Kas Sa said aru, mis ma rääkisin?"

"Jah"

"Mis ma siis rääkisin?"

"Ok"

Piinlik vaikus.

2. Juhtus siis, kui me veel tomatipõllul traktoritega rallisime. Prantslane töötas traktoril, mis toigaste vahele traati paigutas ja seetõttu oli ta suht-koht üleni tavotine. Et autos puhtust hoida, teatasin talle, et alates järgmisest tööpäevast palun alandlikult kõigil kaasõitjail vahetusriideid kanda. 

"Igati loogiline, täielikult nõus! Otseloomulikult!"

Noogutasin rahulolevalt - viimane päev, kus auto on määrdumisohus. Sõitma hakates aga nägin tahavaatepeeglist, et päris täielikult me teineteist siiski ei olnud mõistnud. :)

Prantuse rõivamood ei tunne "Homset"

 Punapeet Ugri, Itaalia breikar ja poolalasti Prantsuse tehastööline - tüüpiline Austraalia autokooslus. 

 Vot sellised lood. Tegelikult on suhtlemine mõnus ja lihtne - ja mida vähem üleliigseid sõnu kasutad, seda arusaadavamaks Sa end võõrliigikaaslastele teed. Vähem segadust, vähem sõlmes keeli ja sassis meeli. Lihtne! Võtsin veel ühe õuna, pistsin põske, ja hakkasin muudest asjadest mõtlema.
Aitäh!