Tänasel lõunapausil redeli viimasel pulgal istudes ladvaõunal hea maitsta lastes meenus mulle kaks lugu, mõlemad keelega seotud. Esimene pani natuke häbenema ja kaasa tundma. Teine ka, aga mitte mind, vaid möödujaid.
1. Käime viimasel ajal erinevates farmides korjamas õunu-pirne-virsikuid (visrikukorjamine on kõige maitsvam neist). Farmerid on igal pool isemoodi. Mõni selline vanaisalik ja mõni üdini semulik. Üks farmer oli väga instrueerimishimuline - niisiis seletas ta meile pikalt, kuidas ja mida korjata. Lõpus küsis kaks järgnevat küsimust ja seda põhikeelt mitte eriti oskava hongkonglase vastused olid sellised:
"Kas Sa said aru, mis ma rääkisin?"
"Jah"
"Mis ma siis rääkisin?"
"Ok"
Piinlik vaikus.
2. Juhtus siis, kui me veel tomatipõllul traktoritega rallisime. Prantslane töötas traktoril, mis toigaste vahele traati paigutas ja seetõttu oli ta suht-koht üleni tavotine. Et autos puhtust hoida, teatasin talle, et alates järgmisest tööpäevast palun alandlikult kõigil kaasõitjail vahetusriideid kanda.
"Igati loogiline, täielikult nõus! Otseloomulikult!"
Noogutasin rahulolevalt - viimane päev, kus auto on määrdumisohus. Sõitma hakates aga nägin tahavaatepeeglist, et päris täielikult me teineteist siiski ei olnud mõistnud. :)
Prantuse rõivamood ei tunne "Homset" |
Punapeet Ugri, Itaalia breikar ja poolalasti Prantsuse tehastööline - tüüpiline Austraalia autokooslus. |
Aitäh!
No comments:
Post a Comment