Paari viimase postituse teema - ämblikud - jätkub. Maailma enimlevinud foobia pidavat olema hirm ämblike ees, tähtsa nimega arachnophobia. Mõni võiks öelda suisa, et mkmm, ämblikud on täiega not sexy. Aga kuidagi need suured hirmuallikad siiski üha uut põlvkonda loovad, nii et nende endi silmis siiski miskit kaunist peab neis leiduma. Tuleb välja, et ämblike omavaheline suhtlemine nii kirglik, et annab silmad ette argentiina-itaalia segaperedelegi. Nende romantika rada on üks suur ja eluohtlik kuristik.
 |
| lilled armsamale |
Esiteks - ämblikud on erakud. Kõigepealt tuleb isasel emane suure ilma pealt üles leida. Oma liigi isaseid aitavad emased feromooonidega, mille lõhna nood siis oma vastavate karvakestega tunnevad. Lõhnab näiteks emase tarantli sabast mööda maad lohisev või võrguämblikganna poolt puude vahele tõmmatud loorvõrk. Kui isane kohale on jõudnud, on ta esmaseks üles andeks see kutsuv loorike hävitada, et teisi kuningapoegi rohkem kosja ei saabuks.Teine püha ülesanne on juba kohale jõudnud semudega naise au ja ilu nimel võidelda - need, kel hambad kurgus ja elu paelaga kaelas, on sunnitud lahkuma. Kui emane leitud ja kaaskavaleridega korralikult kakeldud, hakkab isase elus alles see põhipõnevus.
 |
| isased on need punased- üks kutu ja teine (veel) mitte /golden orb weaver |
Nimelt on isased pisipisipisikesed, emased aga hiigelsuured - nagu elevant ja kass. Emasele tuleb kiiremas korras selgeks teha, et see pisike võrguäärele uidanud tegelane pole teretulnud suutäis, vaid varmas pereisa, kelle nägu pikaleveninud komandeeringu tõttu meelest läinud. "Emase sulatamiseks" on mitmeid mooduseid, paljud neist ka inimeste hulgas edukalt kasutuses. Keerulised tantsud ja liigutuste seeriad, mis omased ainult kindlale liigile; mõni liik võdistab võrku, saates teele ainult neile ainuomaseid vibratsioone; rütmitajuta tegelased püüavad kingituseks kärbse ja mässivad selle ilusasse võrgupakendisse. Kui tantsud õnnestuvad ja isane ikka elus ning emane ettepanekust lugu oskab pidada, antakse kas siis feromooni või kehakeelega märku, et tule ja tule. Need, kes kingitusega letti ilmuvad, kutset ei oota- nad passivad lihtsalt peale, mil emane kingiga hõivatud on ja ajavad asja korda. Ajavad asja korda ja panevad tuhatnelja ajama - sest tavaline komme näeb ette, et emane pistab isase nahka. Mõnel puhul - näiteks Austraalia redback´ide puhul- isane suisa heidab end emase ette, et söödud saaks. Ehk siis katavad endaga õnnistatud olekus emase laua, et tal ikka hea ja toitainerikas tiinusperiood oleks. Sarnasused inimloomadega jätkuvad ka seda liini pidi, mida mõni vene armastuseks kutsub - kuraasikamad isased (seda juhtub ämblike hulgas väga vähe, aga tasub ära mainida, et ei jääks muljet, et ainult emased sitapead on) tulevad võrguäärele, raputavad seda ja "karjuvad"-vehivad oma jalgadega ja seovad emase kinni. Ja siis asjatavad oma asjad ära. Teised samamasti tegelased ootavad, mil emane on äsja kestunud - selle järgnenud paaril minutil on nad liiga nõrgad, et ohtlikud olla / vastupanu osutada.
 |
| Kui ämblikuneiu mesimagusalt "Kallis, ma zöö zu ää" teatab, tasub kiiremas korras vehkat teha. |
Kuidas ämblik asjatab? Isane koob väikese võrgu, millele seemne paigutab. Seejärel kasutab ta oma lõugtundla otsas olevat süstlalaadset organit, et see sisse imeda. Kui kõik sammud emaseni on õnnestunud, kaasarvatud samm emase otsa, sisestab ta oma lõugtundla ja süstib seal oleva seemnevõrgupalli emasesse. Emane kasutab neid seemneid siis, kui talle sobib - mõnel juhul mitu kuud hiljem. Isane aga...suure tõenäosusega sureb :) Tidarren Argo liigi isased sünnivad väga suurte lõugtunnaldega - need moodustavad kuni 20% nende kehakaalust. Ühest vabaneb isane juba varajases nooruses, et rohkem liikuv olla (et kiiremini emaseni siblida). Teise rebib emane oma #")(¤-ga otsast - ja üllataval kombel toimib ärarebitud tunnal kuni nelja tunni jooksul normaalselt edasi! Mida teeb sel ajal emane, kellest ärarebitud lõugtunnal välja tolkneb? Sööb isast.
 |
| tule taevas appi! |
Surmavad võrgutajad!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment