rohelinn

Christchurchi tunnuslause on "Garden City" e Aedlinn. Ja nii ongi - parke on palju. Kohe hästi palju, 43 või 143, ma täpselt ei mäleta, aga neid ikka jagus igale poole. Pisikesi parke oli jalaga segada - näiteks juhtus meil üle tee olema pisike pargike, mis sündis nõnda, et linnaosavalitsus tundis ühel hetkel, et oi, meie elanikel pole roheala, kus jalga ja vaimu puhata. Vaadati kaarti ning leiti kaks kõrvutiolevat kinnistut, mis ära osteti ja maatasa tehti. Ning asemele rajati pisike, ent lopsakas pargike ja kõigile kasutamiseks ilus tenniseväljak. Lihtne. Paar suurt oli ka - ja selle kõige jõmakama -Hagley Parki- kohta ütlevad kohalikud uhke südamega, et see on Lõunapoolkera vastus NYC´i Central parkile. Usakatel toob see muidugi pepsi ninast välja, kuna nende oma on 3,4 km2, mis on veidi enam kui kiivide 1,61 km2, aga see selleks. Ümber pargi joosta tähendab 8km higistamist ja ringi sisse jäävad koolihooned, tennise- ja naistekossuväljakud, botaanikaaed, golfiväljak ja paljupaljupalju rohetavat murupinda. Ja Avon´i e Ōtākaro jõe sikksakkidest saab ka mitu korda üle hüpata.  Avoni jõele saavad aktiivsed süstadega mõlatama minna ning armunud endale veidike veneetsiataolise paadi rentida, mida veidike veneetsiapärane mees toikaga edasi lükkab. Toigas ja vesi on veneetsiapärased, mees ja paat mitte :) Kui me saabusime, oli erkroheline kevad, mil kõik lehtpuud olid alles hiirekõrvul. Kui me lahkusime, oli sügis ja siin-seal võis juba päiksesekulda ning loojangupuna märgata. Roheline linn! Kes mu juttu ei usu, usaldagu oma silmi:

Aitäh!
PS.
Hagley Park asub meie kliimale suht sarnases vööndis, selles parajas. Saab nii lumekirmet kui suvekuuma, ainult tuult on kõvasti rohkem. See on meelitanud parki kasvama ka väga palju meile tuttavaid puid. Ent ikkagi olin täiesti rõõmust ogar, kui ma jooksuraja ääres tamme nägin kasvamas! Sina, Eestimaa metsade igipõline kunn, siin? :) Tundus, nagu oleks tamm läbi maakera otse Eestist Uus-Meremaale välja kasvanud! Rõõm oli nii suur, et mis siin ikka salata, esimest korda elus kallistasin puud. Täitsa avalikult ja kirglikult! :) Mul oli imeline, möödujatel lihtsalt imelik, aga otseühendus kodumaaga oli seda väärt. Niikaua kallistasin, kuniks endal aru tagasi tuli ja ka imelik hakkas - panin paar kuivanud puulehte tasku ja jooksin õnnest lõkendades koju.
psaikoooo...