See eriti mõnus aeg, mis algab nii suure sigina-saginaga, et pole aega isegi klassikuid tsiteerides nentida, et käes on suve nukker lõpp. Enesetundele panen praegu hindeks 10, meeleolule 9 ja vaimsele valmidusele 2 - selline tunne, nagu peaks teatris lavale minema teadmata, mis tükk esitusele tuleb :D Seega pole ime, et esimeses klassijuhatajatunnis suutsin esineda selliste fraasidega, nagu : "Kas te saite küsimuse oma vastusele?" ja "Mis päev täna on?". UDUDRUUDUS ma ütlen!
Jip, tuleb nentida, et see lihtne fakt, et mul on esimest korda üksikklass, on päris hea - vägagi mitmeti.
Eile tundsin, kuidas minu tee siin koolis hakkab vaikselt ringi täis saama - need õpilased, kes mu esimesed olid, saatsid nüüd, olles jõudnud kuuendasse, minu selleaastaseid esimesi aulasse. Hinge võttis härdaks ja mingisugune veider võbelus tikkus hinge - ja see oli niiiiii hea võbelus, et pintsel ka ei maali.
PS! Mis värk see on, et õpetajad pärast aktust nagu surnud magavad?
Tead... see on täielik needus... see udundus. Ma ajasin täna tunniplaani segi ja läksin klassi midagi lihtsalt tooma, a üllatuseks leidsin õpilased ukse tagant mind ootamas... hea, et akadeemiline 15 veel möödas polnud. Ilgem jant!
ReplyDelete