Tulin koju. Peolt. Kell oli pühapäevahommik ja päev oli pool kaheksa.
Tedre tänaval tuli mulle vastu vanem lühike naisterahvas ning minuni jõudes küsis, et kas ma kuulsin - mida - armastus on nii otsas, et lubavad ära tappa ja peksavad. Kõigepealt oma naist ja siis nüüd on hakanud tütart ka peksma. Jutt käis ta naabritest, kelle harmoonia piinleb agoonias vist.
Ja tädi rääkis aina edasi. Vihma sadas, aga ta ei märganud vist - ta läks oma lapselapsele külla. Lapselapsele, kellele ta kinkis mingi sahkermahkerdamise läbi pääsu kodust - tütar olevat tal kiiksuga. Ja sellepeale oli väimees talle peksa andnud - kolm koljumõra (kuidas see võimalik on?) ja sellest tulenev närvihaigus on tulemuseks - ta ei saa eriti nt uudiseid vaadata, kuna ärritub liialt. Väimees pidi ka kiiksuga olema - nagu ta tütar ja ka vägivaldsed naabrid, kes olid lapse pärast kakelnud ja keegi oli lubanud kellegi ära tappa (mees naise, kuimaieksi) - kiiksuga järelikult..
Ja poliitikud.. on kõik peale ühe pahad ja kurjad ning see tuleb neile kunagi ringiga tagasi. Ta saaks ise neile teha, kuna tunneb süsteemi, sest on seal sees olnud. Aga ta ei tee, sest selleks on olemas keegi teine, kes tagasi teeb. Ja siis näitas ta mulle puulatva. Puuladvast mööda, taeva poole. Taevas endiselt jumalad nutsid, nagu aafrikas vist öeldakse. Aga seda ta ei märganud vist.
Ta on üle kolmekümne aasta piiblit lugenud. Ja arvab, et selleks peab ikka suht valmis olema. Et seda lugeda. Ja plaanib edasi lugeda.
Iga asja väite kinnituseks ütles ta mulle, et "Küll Sa näed, poeg!".
Aga tema Oswald oli 22 aastat Sinimägedes SS ridades. Ja ta oli ta viimane armastus - ma kuulsin seda väljendit esimest korda. Küsisin, et kas armastusel on lõpp ja et kas ta on enda südame nii lukku pannud, et arvab, et armastus enam kunagi sinna ei pääse?
Ma sain valesti aru - need olid olnud Oswaldi viimased sõnad, kui ta, pea naise süles ja naise käsi tema juustes, hinge oli heitnud - "Sa oled mu viimane armastus!"..
Muideks, Oswald ja ta sõbrad olid toorelt ringi lasknud ja neil oli sitaks naisi olnud, aga ARMASTUS oli midagi muud. Ja sel naisel on igaveseks teadmine, et ta oli oma Oswaldi viimane armastus - seda ei saa keegi talt ära võtta ja seda ei saa Oswald enam ka kellelegi teisele öelda.
Kaua me seal rääkisime, ma ei tea, aga pojapoeg sai arvatavasti natuke oodata.
Mingi hetk ma unustasin ära, et vihma sajab.
Mul on siiralt hea meel selle tädi üle.
Ja selle vestluse üle.
Tedre tänaval tuli mulle vastu vanem lühike naisterahvas ning minuni jõudes küsis, et kas ma kuulsin - mida - armastus on nii otsas, et lubavad ära tappa ja peksavad. Kõigepealt oma naist ja siis nüüd on hakanud tütart ka peksma. Jutt käis ta naabritest, kelle harmoonia piinleb agoonias vist.
Ja tädi rääkis aina edasi. Vihma sadas, aga ta ei märganud vist - ta läks oma lapselapsele külla. Lapselapsele, kellele ta kinkis mingi sahkermahkerdamise läbi pääsu kodust - tütar olevat tal kiiksuga. Ja sellepeale oli väimees talle peksa andnud - kolm koljumõra (kuidas see võimalik on?) ja sellest tulenev närvihaigus on tulemuseks - ta ei saa eriti nt uudiseid vaadata, kuna ärritub liialt. Väimees pidi ka kiiksuga olema - nagu ta tütar ja ka vägivaldsed naabrid, kes olid lapse pärast kakelnud ja keegi oli lubanud kellegi ära tappa (mees naise, kuimaieksi) - kiiksuga järelikult..
Ja poliitikud.. on kõik peale ühe pahad ja kurjad ning see tuleb neile kunagi ringiga tagasi. Ta saaks ise neile teha, kuna tunneb süsteemi, sest on seal sees olnud. Aga ta ei tee, sest selleks on olemas keegi teine, kes tagasi teeb. Ja siis näitas ta mulle puulatva. Puuladvast mööda, taeva poole. Taevas endiselt jumalad nutsid, nagu aafrikas vist öeldakse. Aga seda ta ei märganud vist.
Ta on üle kolmekümne aasta piiblit lugenud. Ja arvab, et selleks peab ikka suht valmis olema. Et seda lugeda. Ja plaanib edasi lugeda.
Iga asja väite kinnituseks ütles ta mulle, et "Küll Sa näed, poeg!".
Aga tema Oswald oli 22 aastat Sinimägedes SS ridades. Ja ta oli ta viimane armastus - ma kuulsin seda väljendit esimest korda. Küsisin, et kas armastusel on lõpp ja et kas ta on enda südame nii lukku pannud, et arvab, et armastus enam kunagi sinna ei pääse?
Ma sain valesti aru - need olid olnud Oswaldi viimased sõnad, kui ta, pea naise süles ja naise käsi tema juustes, hinge oli heitnud - "Sa oled mu viimane armastus!"..
Muideks, Oswald ja ta sõbrad olid toorelt ringi lasknud ja neil oli sitaks naisi olnud, aga ARMASTUS oli midagi muud. Ja sel naisel on igaveseks teadmine, et ta oli oma Oswaldi viimane armastus - seda ei saa keegi talt ära võtta ja seda ei saa Oswald enam ka kellelegi teisele öelda.
Kaua me seal rääkisime, ma ei tea, aga pojapoeg sai arvatavasti natuke oodata.
Mingi hetk ma unustasin ära, et vihma sajab.
Mul on siiralt hea meel selle tädi üle.
Ja selle vestluse üle.
No comments:
Post a Comment