Ikka juhtub nii, et inimene viibib oma aegruumis nende asjade ja sündmuste hulgas seda meelsamini, mida enam ta nende jaoks valmis on. Minuni jõudis üks pisike autor oma teosega nädalapäevad tagasi ning see on tore, et ma põikasin ta teelt kogu minu käsutuses olnud väe ja võimuga ajal, mida nimetatakse keskkooliks.
Ent nüüd, dekaad hiljem, näib lugulaul eestlasest ja Tammsaarest tõele vastavat ka minu, kunagi koos Pallasega õpetaja Peegli suureks rõõmuks (au ja kiitus luustunud närvidega elukogenud pedagoogidele) kolm Winnetou osa peast ette kandnud klassikapõlgniku puhul - ei pääse minagi tema sule poolt paberile veetud nüüdsel hetkel niivõrd tõetruuna maitsevate ning mõistlikuna tunduvate mõtete eest.
Ma ühel lehel naeran ning pöördel olen muutunud tõsiseks kui karuga tõtt vahtiv ilvesepapa, mõni koht mõjub nagu mülgas, kust ei saa ega saa välja - loed ja loed ning aru ei saa. Raamat mitmekülgne kui elu- või aastaring.
Ma armastasin sakslast
Need ilusad tsitaadid, mis raamatust pärinevatena jõuavad siia blogiveergudele küll kontekstist väljarebituna, omasid vähemalt lugemishetkel minu üle mingisugust sõnamaagilist mõju, muidu oleksid nad ikka edasi jäänudki selle koltunud kapsa kihtide vahele, saamata kunagi tundma internetiavarustes igitormava multikultuursuse ja -setuse tõmbetuult.
"Ärge ometi nii hirmus palju seletage, muidu peab arvama, et te luiskate - et te südametunnistus pole puhas."
".... vaid et ma ei võinud tüdruku nutetud silmi näha. ..ja oleks ta olnud pisutki vanem või ilusam, kindlasti poleks ma seda seakarbonaadi ja praetud kartuleid ei sel esimesel korraal ega ka hiljem vastu võtnud ja nagu tõeline varas söönud. Aga tüdruk oli noorukene, seitsme-, kaheksateistkümnene, välismuselt üsna plikakene, riietuselt vilets, peagu närune, tuhvlid jalas alati auklikud ja pooleldi põhjata, nägu lopergune, nina latergune, suu liiga suur, hambad eest harvavõitu ja lüheldased, igemed naerdes liiga ettetükkivad, silmad väikesed, aga mustade kulmude all. õieti öelda, kulmud olid ainukesed kogu tema olevuses, mis looduse poolt antud talle korralikud, kulmud ja võibolla ka juuksed, sest need olid mustad, päris ilusad mustad ja loomulikult pisut käharad."
Siin kohas ma naerisn täiesti meeletult. Ma arvan, et Antonil oli teine päev käsil ja ta irvitas kamba sõpradega põrandal, karahvin käeulatuses, endal silmad pisaraist märjad ja kõht vappumas, sest ta suudab teemat veel edasi kütta:
"Aga muidu, üsna hale oli teda vaest loomakest vaadata, kui ta kõndis või seisis: kael lühike ja jäme, õlad laiad, nagu kuuluksid nad mõnele mehele, piht liiga pikk, jalad liiga lühikesed, kogu keha alla keskmist. Kui ta siis nonda oma maises viletsuses või armetuses ukse kõrval seisis, toetudes teise õlaga vastu piita, katkised tuhvlid nõelutud sukkade otsas, hoides taldrikut, millel teine kummuli peal, määrdinud põlle all, endal juuksed sarjas peas ja pisarad silmis, mis vahtisid kusagile kõrvale, nagu peaks häbenema tema, mitte aga mina, siis hakkas mul temast nii hirmus hale meel, et ma oleksin võinud temalt kas või surnud konna või roti vastu võtta ja kinni pista ning ainult sellepärast, et ta oli niisugune, nagu ta oli, ja et ta seisis ukse kõrval just nõnda, mitte teisiti."
OSSARAKS!! :D
"Majaomanik usub nähtavasti, et ma ükskord ometi oma võla tasun. Annaks jumal, et tema usk kindel oleks ja imet teeks, siis ei tuleks tal ei minus ega teistes inimestes pettuda."
"Meid pole meie kodumaal juba ammugi keegi armastanud, me oleme olnud ainult lükata ja tõmmata, nõnda oleme oma nahal tundma õppinnud, kui väga inimene vajab armastust. Sellepärast olemegi hakanud nii ennast salgavalt armastama, eriti võõraid."
lisan varsti juurde
Ikka tuli mul meelde, et olin millalgi preili luid-konte iseomadega võrrelnud ja siis väikest nõksatust südames tundnud.
..armunälg on valusam kui toidunälg, sest toitu saab varastada, armastust mitte.
No comments:
Post a Comment