Esimest korda elus hoidsin last.
Jäin ellu. Ja sain väga armsate hetkede osaliseks.
Ja oskan nüüd broooooookolit hautada ja last keeta ja hommikuse mannapudru vaaritamine on ka nigu niuhti selge.
Ning taas sai kinnitust arvamus, et maailma kõige müstilisem, võimsam hetk on see, kui üks siira südame ja puhta hingega väike ingel päevamüdistamistest rammestunult silmad suleb ning unenägude maailmas järjekordseks ööks oma rahu leiab. Väike inimene päratusuures universumis, pisike viiv lõputus ajavoolus, ent OI-OI, kui palju see kõik endas kätkeb! vauvauvau.
Tekib tunne, nagu oleksin ise pisike-pisike ilmakodanik, kes alles hakkab aduma maailma suurust ning kogu elu kirjut värvipaletti. Mul on veel palju õppida ja see on tore, kuna avastamisest ja kogemustest saadav arengurõõm on mõõõõnus! Aga valmis ei saa see inimeseloom vist tõesti mette kunagi.
Ma olen väga õnnelik, et selliseid hetki kogeda saan :D
Aga eks ma ilma Pumbaa ja Lüüra abita oleks vist kõrbenud.
Ning mis kõige tähtsam - ma tunnen enda ümber väga palju Armastust.
See on KÕIGE tähtsam.
No comments:
Post a Comment