Esimene heli saatis mind terve viimase nädala - ma teadsin, et pean sel hetkel kuulama Sigur Ros´i kui kõige kaunima, rahulikuma muusika esitajat - nii nagu ta on mind mu teel saatnud juba üle aasta. Mu suureks üllatuseks ei sobitunud mu tunnete keelde enam "Von" - minu jaoks ood kurbusele, hingekassile. See on ikka olnud lugu, mille saatel võib mind laua all nutmas leida - hing puhastub ju pisarakanali kaudu :D
Täielikult sobitus minusse aga see pala - see võttis kokku kogu virrvarri, mis mu sees toimus. Sellest sai mu saatja neil hetkil, kui me minupool sõlmi sidusime - mina maas ja Sina seal diagonaalis üleval. See mängis ja koondas taustana mõtteid, kui Kaiga Sulle järelhüüet kirjutasime. See mängis, kui Su sisse kandsime - sulle nii omaselt - piruettidega :) See lugu paneb mind naeratama ja heitma pilku elu magusamatele, helgematele külgedele. Ilus on. Ja elujaatavalt kõlab. Ja tsutike kurvalt ka.
Teine lugu on tõeline ärasaatelugu. Ja seda me mängisime täiega. Poweriga, noh! Ma olen viimased kolm päeva naeratanud. Südamest. Sinu pärast. Ja nii ma lähengi edasi - diil?
Ma loodan, et Sa jäid rahule. Meie sinuga - igati!
Dibauhh!
PS! Õpetaja, mis nüüd saab, eile maeti me jõuluvana...
No comments:
Post a Comment