Ohssaaaa. Ma olin viimase nädala täiesti autis - reedel käisin jooksmas ja rajal tundsin, kuidas jõud kehas vähenes, andes teed meeletule kurnatusele. Üle keha rullusid kuumalained ja lihastesse ilmusid esimesed valuaistingud. Koju saanuna jäin jalapealt magama, magasin praktiliselt ööpäeva - ärkasin ainult vee joomiseks.
Laupäeva õhtul jaksasin end juba poodi vedada. Ja tagasi magama. Kui pühapäev jättis juba inimliku taastuva tunde (kuigi kõndimine oli raskeim spordiala ever sel päeval), siis esmaspäeval tundsin, et igemed hakkavad paiste minema.
Paistes igemed esmaesitlesid end mulle talvel, kui -15°ga suusatamas olin ja mingil hetkel esihammastega pulssi tundma hakkasin. Wicked! Siis ma talusin seda, ent sel korral oli valu nii suur ja igemed nii paistes, et kahtlustasin, et ma muutun haiks ja et mulle kasvab lisarida hambaid. Hambaarst nii ei arvanud ja ütles, et mul on klambreid tarvis.
Kolmapäeva õhtuks tundsin, et pea valutab, kere kuumab ja igemed tuikavad hullemini, kui kunagi varem. Öö oli täiesti hallukalaadne kulgemine unenäos Boy Lilikoi'ks olemise, surfamise, valusööstude aksepteerimise ja väga veidrate joogipauside konstateerimisega. Ma kahtlustan, et jõin umbes 2 l vett. Enesele teadmata.
Hommikuks olin igatahes nii läbi, et äratusalarmi huikamine jõudis mu teadvusse 25 minutit (7.00-7.25).
Ma tunnen end taastuva ja paranevana - nagu seisaks rannal, kus äsja on lõppenud torm. Ja kahtlustan, et mul ei olnud mingit päiksepistet. Pigem ammutas mu keha endasse piisavalt jõudu ja väge, et eelseisev katsumus läbida. See, mida tundsin, oli stress. Vaimunüristav Pinge. Ja selleks katsumuseks oli arvatavasti kehal tarvis, et vaim piisavalt murduks, et mõtlemisega asetleidvat protsessi ei segaks.
Igatahes, mu esihammas liigutas end täna öösel paar millimeetrit mugavamasse asendisse. ISE. Lõualuus, kus ta on viimased 20 aastat kindlalt istunud. ISE. Mul on nüüd hambavahe.
Kallis keha, Sa oled müstiline. And you' re freaking me out! AAAAAAAAAAA!
Tegelt ka, NAGU MISMÕTTES?!
Laupäeva õhtul jaksasin end juba poodi vedada. Ja tagasi magama. Kui pühapäev jättis juba inimliku taastuva tunde (kuigi kõndimine oli raskeim spordiala ever sel päeval), siis esmaspäeval tundsin, et igemed hakkavad paiste minema.
Paistes igemed esmaesitlesid end mulle talvel, kui -15°ga suusatamas olin ja mingil hetkel esihammastega pulssi tundma hakkasin. Wicked! Siis ma talusin seda, ent sel korral oli valu nii suur ja igemed nii paistes, et kahtlustasin, et ma muutun haiks ja et mulle kasvab lisarida hambaid. Hambaarst nii ei arvanud ja ütles, et mul on klambreid tarvis.
Kolmapäeva õhtuks tundsin, et pea valutab, kere kuumab ja igemed tuikavad hullemini, kui kunagi varem. Öö oli täiesti hallukalaadne kulgemine unenäos Boy Lilikoi'ks olemise, surfamise, valusööstude aksepteerimise ja väga veidrate joogipauside konstateerimisega. Ma kahtlustan, et jõin umbes 2 l vett. Enesele teadmata.
Hommikuks olin igatahes nii läbi, et äratusalarmi huikamine jõudis mu teadvusse 25 minutit (7.00-7.25).
Ma tunnen end taastuva ja paranevana - nagu seisaks rannal, kus äsja on lõppenud torm. Ja kahtlustan, et mul ei olnud mingit päiksepistet. Pigem ammutas mu keha endasse piisavalt jõudu ja väge, et eelseisev katsumus läbida. See, mida tundsin, oli stress. Vaimunüristav Pinge. Ja selleks katsumuseks oli arvatavasti kehal tarvis, et vaim piisavalt murduks, et mõtlemisega asetleidvat protsessi ei segaks.
Igatahes, mu esihammas liigutas end täna öösel paar millimeetrit mugavamasse asendisse. ISE. Lõualuus, kus ta on viimased 20 aastat kindlalt istunud. ISE. Mul on nüüd hambavahe.
 |
| oleks võinud ju ilusamaks kohendada, aga.. NOOOT! :) |
Tegelt ka, NAGU MISMÕTTES?!
posted from Bloggeroid
No comments:
Post a Comment