talgudjeee

Sel aastal olen ma pidanud talguid kahel korral. Esimene kord juhtus see siis, kui käisin rulluisutamas. Rullisin, ja järsku olid Pirita ja Viimsi vahel keset rada killud maas. Koperdasin sealt kuidagi üle ja jätkasin pead vangutades teed. Ka tagasi tulles mõtlesin, et need killud said sinna sattuda kahel viisil - esiteks  keegi, kes kuulas hästi valjult muusikat, ostis nii palju õlut, et ühe kotist väljakukkumist ei märganud ega kuulnud. Teiseks, see sai olla mingi haige vastutustundetu mölakas, kes loobibki oma pudeleid igale poole ja kelle teguviis on sarnane narkomaanile, kes süstla liivakasti äärele jätab. Sel hetkel, kui ma tagasiteel uuesti neile kildudele koperdasin, juurdlesin parajasti, et kuhu peaks teatama ja kelle asi see tee puhtaks teha on jne. Ühesõnaga, tavakodanlik omaosaluse nullimine vastutuse võtmise asemel selle edasidelegeerimise läbi (mis lause see veel on?).
Paarsada meetrit hiljem sain aru, et süstalt liivakasti äärele ma ei jätaks, ega ju? 10 min hiljem oli nii süda kui tee puhtam. jeeeei. Sellest koristamisest tähtsamaks pean pigem mõttetalguid - sest, dude, miks Sa kohe ei mõelnud?

süstlad minu liivakastis

Teised talgud olid juba päris päristalgud ühes teiste kaaskodanikega ja ma ütlen ausalt, et teemeära on projekt, mida on mõnus ilma süümekateta omakasu huvides ekspluateerida. Sina saad reisida looduskaunitesse paikadesse - ja sihtpunkt saab korda. win-win! Eelmisel aastal saadud laiuhaiguse ajel valvasin juba varakult, mil mõni meretagune talg üles riputatakse.  Ja seal ta varsti oligi - Keri saar!
 Poolteist tundi laevasõitu, ümberlaadimine paadile ja kaldale minek. Kaldalt näed Eesti rannikut. Kõnnid 150 m ja vaatad teiselt kaldalt Soome rannikut. Nii pisike, nii puudeta, nii katkise samovartuletorniga. Wifiga nii hästi kaetud, et jaluta aga ringi ja skype´i teisele poole maakera palju suuremale saarele.  Ja igal sammul vaata ette, sest mundrilaiguliste munadega kajakapesad on kohe jalgraja kõrval. Saar ongi kokkuleppeliselt inimeste ja lindude vahel jaotatud - mööda betoonradu liiguvad inimesed ja ülejäänud ala on lindude päralt. Mereäärde minek peletas igatahes õhku suure linnuparve. Mõnedki pesad, mis laua või kolikoorma tagant ei paistnud, said kahjuks kannatada. Too much love camouflage will kill you.

Saarelt on kiviga visata - kuus km - Prangli saareni. Saarte vahel aga on veel sügavust üle saja meetri ja sestap on loogiline, et kohalikud aktivistid liiguvad tihti ringi, balloon seljas - nende talgute taga seisid sukeldujainimesed, kes kuival maal on täitsa ägedad! Ja supertegusad - LiveHouse´i kodanike tegemistel tasub silm peal hoida! Pluss üllatas mind meeldivalt see, kui palju lapsi (ka eelkooliealisi) kaasas oli ("Issi vaata, keldrikakand!" jne :)). Kõik said käe kuskil külge panna ja päikese õhtusse jõudes oli saareke ikka palju kodusem ja õdusam.

selle pildiga tervitame köiki saardest päälinna pagenud neidiseid

 Seda, et siin juba ennemuiste merd möisteti künda, kõnelesid nii mõnedki seigad. Sestap sai kunagi püsti pandud ka majakas, mille sees jookseb üles tõesti nii lai keerdtrepp, et sedamööda võiks kaks kõrvuti hobust enda järel küünlakoormaga vankrit üles vedada.

Seda laiust ja ilu saab nautida ka väljast - see lage tükk maad on nii väga tormituulte sasida, et jaanuaritorm lõhkus isegi helikopterite maandumisplatsi. Ja lipuvardast sai eelmine talv jagu. Aga kas see tuletornivaring on tekkinud tuulest, hooletusest , ajast või sellest hetkest, kui all maapõues olev gaas saart väristas, ma ei tea.
Aga - tänu talgutele sai Keri uue lipumasti. Ilmastikukindlama.

Talgud on selline üdini eestlaslik värk. Selline pidulik - nohised omaette naela toksida, saunaseina võõbata ja kivi tassida - küll omaette, aga ikkagi koos. Läbi aastasadade ja eri eluolukliimade on ka talgud vist meie ilmastikukindlaks mastiks olnud ja noh, nüüd, pärast paari tormi, selleks taas saanud. 

Add caption

Miks mõni saar on pealtnäha palju laium ja mõni laid tegelikkuses palju saarem, sai vist selgeks. Ja üks järjekordne meretagune maakübe osaks hingest, seda sai ka. Aga selleks tuli teha palju enamat, kui läbi kemmerguukse saart oma südamesse silmitseda.
Selleks tuli kohale  minna, üheskoos nohiseda ja siis pärast talgusuppi laiast trepist majaktippu tõusta, et seda vaadet, taburetti ja sel lebavat raamatut nähes südamest üksiolemise ilu üle ohata. Tõeliselt hea! Aitäh!