Tegin viimasel kahel töönädalal katse. Lihtsa ja järeleproovitu.
Igal hommikul samal ajal tööle minnes tulevad vastu ikka ja jälle samad näod - mingil hetkel saavad need põgusad möödumised koha Su teadvuses - sealt aiast sõidab hele auto välja ja seal maja juures kohtun selle sõbraliku memmega ja sealt tuleb see pikk punapäine tüüp ja nüüd tuleb see ilus päikseprillidega tüdruk ja seal bussipeatuses tiksub pooleldisöödud banaaniga unine poiss.
Hakkasin neile naeratusi kinkima - lähtudes teadmisest, et need nakkavad. Mitte nii, et kõnnin naeratades mööda, vaid ikka nii, et silmside ja naeratus. Kui nad paari hommiku möödudes aru said, et ma neile midagi ei müü ja et ma vist jehhoovakas ka pole, hakkasid nad vastu naeratama. Endal ka tuju kohe parem - lähed jala/rula/rattaga ja inimesed naeratavad Sulle vastu. Jiihaaaa, tere ilus päeva algus, eksole.
Teisel nädalal oli nii, et juba kaugelt märgates hakkasid inimesed naeratama.
Viimasel tööpäeval läksin ja olin juba ette oma katsealustega rahul. Ja kõik tulevadki, ja naeratavad kuidagi eriti ülemeelikult.
Ma hakkasin ka ülemeelikult naerma, kui Väike-Ameerika tänaval kõnnitee ääres mururibal kahe kõrvuti ameleva noorpaarini jõudsin. Kell 7.45 hommikul, hällõu :)
Et kumb see moraal siis on?
a) Kui naeratust kinkida tahad, siis amele?
või
b) Kes teisele naeratab, naerab ise ka?
Unine poolsöödud banaaniga poiss aga ei tea asjast midagi, aga eks tema naeratab juba viimase nädala kodus, sest ei pea nüüd sügiseni bussi ootama.
No comments:
Post a Comment