Täiesti kreisi teema. Igalpool, kus on suurem konsentratsioon vanureid - eriti turul - tekib mul tunne, nagu Mammu oleks veel elus. Samasugused riided, sama pilk ja kehahoid. Valin tomateid või mureleid ja silmanurgast näen - jälle seisab seal õunaletis! Teen paar sammu ja... ei olegi. Ja siis kui nad kuskil tunglevad (bussipeatused, Keskturu või suvalise Maxima ükskõik, mis ruutmeeter), jagunevad nad kõik kaheks - osad on sellised paberist nahaga ja elust väsinud silmadega - hallivatizombied. Need moodustavad esimese grupi, mis voolab erilist tähelepanu köitmata mööda. Ja siis ülejäänud - see on siis enamus!!- on kuidagi nii sooja ning tuttavliku olemisega, et nutt tõuseb taasnägemisrõõmust ja meeletust igatsusest kurku. Nii võibki mind tihti nt. Keskturul näha - võitlemas ja end tagasi hoidmas. Sest kangesti tahaks mõne memmega kaasa minna - lihtsalt ta köögis istuda, ta kohvi juua ja kuulata, mis Elu ta elanud on. Ta, ta, ta.
Ja üsna tihti leian end ta maja ees seismas - seal ei ela veel uusi inimesi, kardinad on samad ja aknaid peseb vihm. Aga see tunne, et ta kohal viibib ja kuuleb mind (niipalju asju on, mida tahaks talle öelda ja mille üle koos uhkust tunda :)), on seal suurem, kui Teletorni juures. Või kus iganes mujal. Nagu oleks ta nende üle 50 a jooksul, mil ta seal elas, ennast kildhaaval igasse palki ja põrandaprakku salvestanud - see väike maja seal suurte keskel on kuidagi niii lõputult tema tegu ja nägu, et ohhhaaahaaa ja uhhahaahaaaa. Oleks mul pikemad käed, teeksin majale kalli ja katusele musi. Ja sosistaks katuseluugist sisse, kui kallis ta on.
Aitäh!
