Samal ajal Valgevenes

i go menitsa

Kreeka ridaelamu

Kui keegi paneb oma kodukohale nimeks Igoumenitsa, siis ei ole ju kaua vaja oodata, et inimesed juba sadu kilomeetreid eemal kooris "I go Menitsaaaa, You go Menitsaaaa, we go Menitsaaa!!" karjuvad. Kreeklaste laagris helises kell umbes poolteist tundi pärast meie esimest kohtumist Kreekamaa krantsidega. Nii jõudsime meiegi varsti sinna kohale - laagripaika, mis sai meie koduks järgmiseks nädalaks. Ootused olid meil üle ootuste suured - programm nägi ette ohtralt moderntantsu, raftingut, mereretki, ratsutamist, mägironimist. Asusime mäeküljele rajatud karavanpark /telkimisalal. Meri 100 meetrit treppidest alla, bassein 15 m üles. Paradiis ühesõnaga! Jeeejeeeejeeee!

room for four

Autost välja astudes kurdistas meid kohalike tsikaatide koor - ja need mölakad oskavad ikka korralikku möllu teha! Teiseks nägime puude vahel telkide rida, ajeee! :) Magasimegi telkides - ja see oli suuuuper! Sellised suured presenttelgid, milles saab püsti seista. Sellised nelja välivoodiga. Sellised veidi aukliku uksevõrguga, et õhtul sääsekulli saaks mängida. Sellised, mis päeval saunaks muutuvad, tagades varajase ärkamise ja voodite välja vedamise. Sellised, mille seintele joonistuvad põõsaste - puude kontuurid, tekitades tunde, nagu osaleksid "Tarzani" võtetel. Sellised, kus värske õhk kunagi otsa ei saa ja mis nii hästi läbi kostavad, et iga hommik kell 4.36 teed silma lahti, kui esimene tsikaat "Tere!" ütleb ja ülejäänud talle kooris vastavad. Looduse rüpes, jaaa!

bella bambini d´italia

Kokku said prantslased, itaallased, kreeklased, slovakid ning eesti-leedu superkoondis. Eesmärgiks esitada nädala möödudes moderntantsuetendus, kus kohtuvad elemendid, mis välja lennanud nii Shakespeare (VäristaOda?) kui Aristophanese sulest. Kuidas meil see tantsuvärk välja kukkus, räägin ma hiljem. Praegu aga vaadake ülemisel pildil olevaid Itaalia tüdrukuid, kes praktiliselt iga päev erinevate bikiinidega rannas käisid. Moevärk, noh. Ja kui vaatate, kuidas me alumisel pildil päikseloojangu ajal basseini ääres proovi teeme, näete, et pole paha, ilus, eksole. Ja basseini vaadates saate ka aru, miks Itaalia piffid, vasak kann dolces-parem gabanas, rannas käisid.

talutavad hetked 

See kuradi bassein oli tühi! Või, noh, seal oli kaks väga metsikut kassipoega, kelle püüdmine meenutas hullumaja olümpiat. Ehk oli see antiikne kreeka sõjakavalaus - on nad ju meistrid vastase eksitamises - serveerida uudist tühjast basseinist ühes nunnude kiisude, tralli ja tagaajamisega on suht geniaalne. Suisa kurikaval!

kittyrun

 Basseinis oli üks kohalik vanem naisterahvas ka, aga tema enam kiisuks ei kvalifitseerunud. Aga rõõmustasime tedagi ja eriti ta survepesurit nähes - lootus tärkas taas, et ühel heal hetkel, kui viimnegi sammal kahhelkivilt uhutud, saame kohalikku meresoola klooriga lahjendada.

 Niimoodi meid see kauge kreekamaa vastu võttiski - uniste meeste, karjuvate putukate, suurte telkide, sõbralike krantside, metsikute kiisude, tühjade basseinide ja kaunite vaadetega. Ja vanade naistega, kes pole enam kiisud, aga kellel on oskus survepesuriga hingele uut lootust anda. Elu, Sa oled põnev! :)

Aitäh!

kreekamaale minemine

Vähem juttu, rohkem pilti. Läksime Kreekasse - enamjaolt nendega, kes JazzOn´il korraldasid-asjatasid. Kuna tegu oli noortevahetusega, siis reisisime võimalikult odavalt ja kompaktselt- ainult käsipagasiga. 

 Mis oli iseenesest kerge, kuna läksime sooja kliimasse ja ainult nädalaks - seega uikaritest ja rätikust oleks pidanud piisama. Kui Sa just hipster pole ja sadat ruudulist särki kogukaalus 15kg kaasa ei vea. :)

Klaas piima, palun!

Saksamaal ühes lennujaamas sain taaskord tõdeda, et piimavalgurikas söögilaud on meile ainuomane - tellisin klaasi piima ja sain babyccino. Ehk siis valge vahustatud kuuma löga. Ehk - sadu aastaid harimist ja ei mingit tolku, kuramuse ignorant rahvusgigant! Mille nimel me pingutasime kõik need aastad? Audi on ka Tori hobuse pealt maha vehitud, aga see selleks. Läksime lennukiga edasi Itaaliasse. Bari linnas nähti kaheksat baltikumi last jooksmas - ja hästi jooksime! Nii hästi, et jõudsime napilt laevale! 

Baltidel kett ei ole veel maas

Laeva peal mõtlesin, et vau. Et reisin Itaaliast Kreekasse. Aadria merel, laevaga! Nii lahe - ei mingit lennukit, ega bussi, et ühest riigist teise reisida - hoopis laevaga! Edasi mõtlesin, et näh, miks mujal nii ei ole, et saad laevaga ühest riigist teise reisida? Nii lahe oleks ju! Ilmselgelt oli mereõhk oma töö teinud.

Õhtu Aadrial

ühe korraliku praami pardal

Kreeka

Hommikune päikseõhe tervitas meid juba Kreeka moodi - üle mäetippude valgus laisalt meie suunas tärkav päev. Popandopulused veel magasid oma värvilistes karpides ning magistraal näis olevat väljasurnud.

Kreekamaal

 Sadamas sõitsid autod 5 min jooksul maha, sama kiiresti uued peale ning 15 min hiljem olime me hiigelsuurel sadamaterritooriumil isekeskis - rekkad panid padavai minema (ilma ühegi sildi, ilma ühegi jooneta asfaldil - aga kõik teadsid, kuhu kütta). See oli päris lahe vaatepilt - võrrelduna meie joone-sildi sõltuvusega näikse neil signaalisõltlastel olevat miskine imepärane suunataju.  Umbes 10 min hiljem leiti meid - kohale jooksid vist viis koera - aga ei ühtegi inimest, kes meid vastu oleks võtnud. Koerad olid sellised sõbralikud sadamakrantsid, kes üksteisega purelesid ja amelesid ning meile lihtsalt seltsi pakkusid. Sadamahoone juurest leidsime veel krantse, nii et neid oli kokku üle kümne. Hea näha ja teada - ehk on Kreekamaal vardasse pistetud siis ikka kits või kana. 

Ühepäised Kerberosed

Ja mis te arvate - kas meile tuldi vastu? Jaaaaa! Tuldi! Suisa kaks tundi hiljem, aga ikkagi, tuldi! Meie lõunamaine seiklus oli alanud - igati sobiliku sissejuhatusega kohalikku aja-ja kokkuleppetajusse. Saladuskatte all pean tunnistama, et see ei olnud maailma suurim üllatus :) Kreekamaale minemine - check!

Aitäh!

ärkamise aeg

prioriteetidel mängides

Huvitav, palju esm-i vennad bus-i vendadele maksavad? 

sisina saatel

"See Meeme ju telepordib" e laagrilaste hilisõhtune arutelu "Ussisõnade"" mängu kõrvale.

ma olen kõveras :)

kaks õuehelijuttu

Üks. 

Kutsusin oma väikese õe Nõmme Jazzile, ja - "Aga..mida ma seal esitama pean?". Ai seda noormoosekandi elu! Kontsert oli tegelikult kaks kontserti - esimesena Kadri Voorandi TrioTähetorni jalamil kesk vihmasadu. Puhas ulme, selle tüdruku kurgus mängiks nagu terve tsirkus! Vau :)

 Teine kontsert oli natuke eemal, Glehni pargi palmimajas (ma mäletan seda küll kui "kasvuhoonet", lapsepõlve esimest seiklus/ronimisrajatist). Kõrvu paitasid Raivo Tafenau ja Jürmo Eespere - küünal helkis ja tõrvik tossas ja üleüldse oli üks väga hea ja vahetu hetk.

Kaks. Pärast kontserti piilus üks tädi mind altkulmu. Ja lausus oma sõbranjele- "Näe, see lokkidega poiss. Tema ju on see, kes keskerakonnale korraldab!". Oli vist jatsusõber, kes improviseeris vabaka-raeka liinil :)

Nunnu.

päikesetõusukontsert

Rappa!

Suve lühimal ööl saime me mõnusa kingituse - saime osa tõelisest ugrimugrist! Suure-Jaani Muusikapäevade raames on ikka kombeks, et sel imelisel hetkel, mil päike veel ärkamas, ehmatatakse nii sookurel kui jaanimardikal kaunite helide saatel kõht lahti ehk siis - Hüpassaare rabasaare päikesetõusukontsert! 

100 %  ugri otse ees!

Inimesed saavad sinna autoga (kes oskavad minna) või siis bussiga (kõik mahuvad peale). Meie läksime Suure-Jaani autoga ja jäime bussist maha - mis oli suurepärane, sest mingil hetkel, kui me nõutute nägude öötaevasse piidlesime, peatus meie kõrval auto ja küsiti, et kas meie helistasime. Autos istus üks korraldajatest - Anneli - ja kuna mu hääl meenutavat seda bussist mahajäänud meest, kes helistas, aga keda platsil polnud, saime me priiküüdi rappa. Teel kuulsime igasuguseid põnevaid lugusid telgitagustest - alates toitlustamisest ja Saarte muusikadünastiast kuni selleni, kuidas kunagi helikopteriga tiibklaver rappa toimetati. 

 Pikk pimedusse mattunud laudtee, selle kohal vaevutajutav hall pilvemass, rabavaikus - niimoodi saime astuda paar kilomeetrit. Ja siis - umbes 400 inimest, keset raba - mõni varakult saabunu veel magamiskotis rõngas, saba ussikombel suus! Teised, seljad vastastikku, mättal istudes termosest sooja ja korvist gluteeni ammutamas! Mõned, kes küljealust kaasa ei taibanud võtta, kõõlusid lihtsalt, nagu kanad õrrel, laudteel. Noored, vanad, väiksed, väetid, vägevad! Ja kõigil selline veidike teistmoodi pilk silmis - selline ugrimugrilik. Selline - eestlaslik. Sest palju siis neid inimesi siin ilmas ikka on, kes loodusega nii mõnusasti sõna peal on, et käivad üheskoos rabamülkast päikest välja laulmas. Minu Shreki-teooria sai taaskord kinnitust. Eestimaa on ikka nii ilus - ja eestlased ka! Eksole! :)

Eestlane, loomulikus keskkonnas

Ühel imelisel hetkel süttisid tõrvikud, Sooorkester hakkas mängima ja RAM laulma - ja me lihtsalt lamasime, selg vastu vetruvat rabasamblatutti, pilk puhkamas tuules mängivatel männiväänikulatvadel. (Ütleks veel, et "kõrvad naudingust loperdamas nagu".. aga kuidas Sa ikka sellise jutu juures kuulmisorganit pioneeripasunal rippuva punalipuga võrdled!) No maagiline oli, noh!

pikali, kontsert algab!

^EESTIMAA^ 

 Kui mult on küsitud, et mida Eestis vaadata, siis olen ma ikka ja jälle öelnud, et minge rappa, minge sohu! Sest see on midagi üdini eestlaslikku, midagi, mis on meile väga omane. No ja näete - ongi! 

muideks - sääsed jäid parklavõpsikusse!

varavalge marsisamm

Pärast kontserti bussipoole minnnes ei saanud kohe kuidagi pilku tõusvalt päikeselt - see oli mu esimene rabapäikesetõus! ÄGE! See oli nii lummav, et loomulikult astusin ma laudteest mööda ja jõudsin bussi turbasamblaveest tilkuvate riietega. Parim kompliment looduse vaatemängule, onju? :)

üks õnnelik jändrik

maa ja ilma eriliseim sulps

Üks iidsete aegade maiguline, üdini ugrimugrilik, maagiline viiv! 

Aitäh! 

Ja VAU ka! 

meet Gary Connery