kreekamaale minemine

Vähem juttu, rohkem pilti. Läksime Kreekasse - enamjaolt nendega, kes JazzOn´il korraldasid-asjatasid. Kuna tegu oli noortevahetusega, siis reisisime võimalikult odavalt ja kompaktselt- ainult käsipagasiga. 

 Mis oli iseenesest kerge, kuna läksime sooja kliimasse ja ainult nädalaks - seega uikaritest ja rätikust oleks pidanud piisama. Kui Sa just hipster pole ja sadat ruudulist särki kogukaalus 15kg kaasa ei vea. :)

Klaas piima, palun!

Saksamaal ühes lennujaamas sain taaskord tõdeda, et piimavalgurikas söögilaud on meile ainuomane - tellisin klaasi piima ja sain babyccino. Ehk siis valge vahustatud kuuma löga. Ehk - sadu aastaid harimist ja ei mingit tolku, kuramuse ignorant rahvusgigant! Mille nimel me pingutasime kõik need aastad? Audi on ka Tori hobuse pealt maha vehitud, aga see selleks. Läksime lennukiga edasi Itaaliasse. Bari linnas nähti kaheksat baltikumi last jooksmas - ja hästi jooksime! Nii hästi, et jõudsime napilt laevale! 

Baltidel kett ei ole veel maas

Laeva peal mõtlesin, et vau. Et reisin Itaaliast Kreekasse. Aadria merel, laevaga! Nii lahe - ei mingit lennukit, ega bussi, et ühest riigist teise reisida - hoopis laevaga! Edasi mõtlesin, et näh, miks mujal nii ei ole, et saad laevaga ühest riigist teise reisida? Nii lahe oleks ju! Ilmselgelt oli mereõhk oma töö teinud.

Õhtu Aadrial

ühe korraliku praami pardal

Kreeka

Hommikune päikseõhe tervitas meid juba Kreeka moodi - üle mäetippude valgus laisalt meie suunas tärkav päev. Popandopulused veel magasid oma värvilistes karpides ning magistraal näis olevat väljasurnud.

Kreekamaal

 Sadamas sõitsid autod 5 min jooksul maha, sama kiiresti uued peale ning 15 min hiljem olime me hiigelsuurel sadamaterritooriumil isekeskis - rekkad panid padavai minema (ilma ühegi sildi, ilma ühegi jooneta asfaldil - aga kõik teadsid, kuhu kütta). See oli päris lahe vaatepilt - võrrelduna meie joone-sildi sõltuvusega näikse neil signaalisõltlastel olevat miskine imepärane suunataju.  Umbes 10 min hiljem leiti meid - kohale jooksid vist viis koera - aga ei ühtegi inimest, kes meid vastu oleks võtnud. Koerad olid sellised sõbralikud sadamakrantsid, kes üksteisega purelesid ja amelesid ning meile lihtsalt seltsi pakkusid. Sadamahoone juurest leidsime veel krantse, nii et neid oli kokku üle kümne. Hea näha ja teada - ehk on Kreekamaal vardasse pistetud siis ikka kits või kana. 

Ühepäised Kerberosed

Ja mis te arvate - kas meile tuldi vastu? Jaaaaa! Tuldi! Suisa kaks tundi hiljem, aga ikkagi, tuldi! Meie lõunamaine seiklus oli alanud - igati sobiliku sissejuhatusega kohalikku aja-ja kokkuleppetajusse. Saladuskatte all pean tunnistama, et see ei olnud maailma suurim üllatus :) Kreekamaale minemine - check!

Aitäh!