Kätte on jõudnud uus aasta, ent ma olen endiselt jõululainel - selle panen ma selle arvele, et aasta-aastalt on kooris alateadvusse raiutud valgetejõuludvalgedjõuludvalgedjõulud mantrat. Ja ossaossaossaossaraks, mis väljas toimunud on ja kui sünoptikuid uskuda, siis toimub edaspidigi ka. Lumeuputus, mille tulemusel on paljude kaasugride kollektiivses alateadvuses ausse tõusnud väljend "talve võlumaa" elik "winter wonderland", paneb mind igapäevaselt jahmuma, heldima, õhkama. Kohati on nii ilus, et ma kardan uinuda - äkki on hommikul ärgates sula ja pori ja pahapahapaha. Ja metsas - ohwowohwowohWOW! Suusatades on heldimust ikka pangega kaasas, ja kohati on ka kaamera kaasas, paari pildi üle tunnen ma sisimas isegi teatavat ennastkõditavat rahulolu.
Brrrright kuna lubatakse kuni -25-seid temperatuure lähipäevil. Mõnus arktiline kliima!!!
Mäng kestab. Või noh, ma olen suht saast mängija - ma pole veel esimest pausi teinud, ja seda mitmel põhjusel:
Ma arvan, et alateadvuses hingitseb mingi koni oma viimaseid hingetõmbeid, ning agoonias püüab mulle suitsetamist apetiitseks muuta - nt sellised rändom/hüpikmõtted, mis esile on kerkinud - "oi, kui närvis Sa oled, mine võta kohe Statoilist pakk suitsu ja hakkab parem / hommikukohvi....sigarett...mmmmm mõtle, coffee and cigarettes, see on elustiil, mida oskasid isegi nautida/ fakk külm on, teeks suitsu" jnejnejne :D Ühesõnaga, minu alateadvuslik koni püüab mind lohku tõmmata mängides eneseabi, seltsimehelikkuse ning nostalgia nootidel. MA OLEN KAVALAM ja hammustan mingil hetkel need provokatiivsed katsed sigarett taaskord minu näokontuuri osaks muuta läbi, diediedie, koni!
Teiseks ei teinud ma suistu, kui oli möödunud kaks nädalat - sest siis oleksin ma ankurdanud kahe nädala ja ühe tunni kaugusel seisva suitsu enda ajju ning see oleks iga hetkega kasvanud, kuni oleks mõne päevaga sirgunud majaka kõrguseks, plinkides pidevalt "varsti saab suitsu". Ma arvan, et ma oleksin käega löönud 5 päeva möödudes ja kogu mängu kui mitte just korstnasse, siis kopsu kindlasti lasknud.
Kolmandaks, mul on hea meel tõdeda, et ma ei võitle - vastu pole mõtet võidelda, kuna alateadvus ei tunnista eitust -"Mina ei suitseta" = "Mina, Suits". Ma pigem tunnen vahest rõõmu, et ma olen vaba. Ja et inimesed küsivad, kas ma olen hambaid valgendanud. JA pärast pidu ei haise mu riided suitsu järgi. Ja higiselt väljas suitsetamisest tingitud köha - läinud (enne ei saanud ma sest 3-4 kuud lahti). Suits pole enam teema, ja praegugi ma kirjutan sest ainult kuna Reigoga tuli see jutuks ja meenud mulle. Vot nii.
Vestluseid on viimasel ajal siginenud, see uus kodukant on hämmastavalt avameelseid ja sletskondlikke inimesi tihedalt täis pikitud - tasub mul vaid suusad kätte võtta ja Nõmme poole sammuma hakata, kui ma saan teada, mis mõni tore vanamees must arvab ja kuidas ta kunagi ka Tartu Maratonist osa võttis (minu paraadnas elab mees, kes on selle 4x läbi teinud) või et "oh sa kurat, Mustamäel kohata inimest, kes teab Haanja radu, tavaline Tallinna kodanike ei näe Paidest kaugemale!" Nojah, basically olen ma Krisiines ja see mees tunnistas mulle ka seda, et ta ise suitsu ei tee, aga õlu maitseb hästi - seda on tore teada. Telekat vaatab ta ka. Mingil hommikul peolt tulles kõndisin terve tee koos ühe härraga, kellega vestlesime vene keeles. St, ma arvan, et see oli vene keel, sest see hämmastav kodanik suutis kõndida kiiremini minu kõige kiiremast sammust, omades sel ajal arvatavasti maailma ühte enimsõlmejoodud keelt.
Ja elu on ilus....:D:D
Nagu eelmise postiuse pealkiri juba ütles, on käes totralt naeratamise aeg ning kõhus..oh jah, kuidas te küll nii kaua nukkuda suutsite?
No comments:
Post a Comment