Ines

kohati on see asi nii tühjaks pigistanud, et mõttesse jäävad vasardama ja silma pisaraid vermima mingisugused vähesed tõekspidamised/mõtted: ma pean toeks olema / ma armastan Sind! / meil kõigil on oma aeg lahkumiseks - kui Sa tunned, et oled teinud maailma ja iseendaga rahu, siis, kallis sõber, mine / GIVE ME SUPERPOWERS!/ see on nii ebareaalselt järsku tagasi juhtunud, et siin peab kuskil mingi vimka olema / kõik saab korda / kõik on hästi.

rahu, ainult rahu. ma tean, et me kõik oleme mingil tasandil üks energiavoog, seega ei jää me Sust ilma, Sa lihtsalt väljud meile hetkel tajutavalt tasandilt. enda pärast ma ei muretse. muret tekitab pigem see lootusetu, realistlikult külm kurbus ja lootusetuse-lootustandvuse piiril pendeldamisest tekkiv äng, lämbumise tunne, mida ümbritsevad tunnevad. ma näen ja tunnen ju te tundeid ja tahaksin aidata, aga ei oska / it´s not about me/.

mingitel hetkedel adun, kuidas hinges sünnib kaosest rahu. ja -oi, kuidas kõik need hetked annaksin ma Sulle! Sest Sul on seda enim vaja.

Ma armastan Sind, mu sõber. kõik on hästi!

quote of the day. and night.

In the arithmetics of love, 1 + 1 = everything. And 2 - 1 = nothing.
— Mignon Mc Laughlin

fullkomnun

Seda - fullkomnun - võin kinnisilmi ja südamepõhjast viimaste päevade kohta tõdeda, hüüda, karjuda!
SWITCH180HALFPIPEHUGHUGHUGHALFPIPEHALFPIPEHUG
KICKERSUNSETNOTTHEREYETBUTYEPYEP :D

raamatud, mis räägivad

kui ma kunagi ära kaon, siis üks neist kohtadest, kust mind leida võib, on raamatupood. seal võib lehitsedes, lugedes, silmitsedes, sirvides ja avastades unustada, et kuskil on päris maailm oma always-on-time trammide ja nende peale jooksvate never-on-time käharpunapäiste tüdrukutega. sellesse maailma sukeldumine võib meelest pühkida, et taskus on mobiil, mille ekraanil tiksuvad pisikesed ajamõõdikud. et Sa pead kuskil mujal olema või et üleüldse on olemas mingi koht nagu Mujal.

mingil hetkel märkasin, et raamatud on hakanud kõnelema. Lähed poodi ja möödud sadadest trükkilastud teostest, mida on kujundanud parimad programmid ning kirjutanud viimasepeal wordid. inimlikku faktorit mainimatagi on aru saada, et kellegi vaim on sinna letile midagi sünnitanud. aga need sünnitised on seal sama erilised, kui vanalinna sillutavad munakivid. Ja siis seisatan mõne raamatu ees ja tean, et see on see, mille ma nüüd läbi pean lugema või et see on see, mille ma just selleks või tolleks puhuks soetam pean.

Viimased raamatud, mis mind on hullupööritanud, on
. Lindgreni "Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses" - oi, mis pulbitsev elurõõm ja kui lihtsates toonides lahtimaalitud lapsepõlve hegemoonia! Pluss inimesekirjeldused, tere äratundmisrõõm! Totral moel saan ma sellest pereisast ja tema tegudest igati aru :D
..Carlos Castaneda. Lugesin alustuseks läbi kättejuhtunud "Jutustused jõust" ja ka selle järg "Jõu teine ring" oli kohe hakkamas. See autor, või siis, tema teosed on väga khuulid juba selle poolest, et kui ma raamatu avasin, siis kolmanda lause juures hakkasin südamest naerma - keegi on kirja pannud minu mõtted! Mõtted, mida ka mina olen mõelnud. Ainult, et selgemalt, rafineeritumalt. Mis natuke kinnitab teooriat, et kõik mõtted on olemas - nendeni peab lihtsalt jõudma. Hämmastaval kombel on neil raamatutel omadus end mulle avaldada 3-5 lehe kaupa, siis jään lihtsalt magama. Alati, igal pool. Aju küpseb, kuna lugemisel esilekerkivad elavalt sähklevad pildid on protsesside jõudluse tavapäraselt 5%-lt 5,00000000000000000001%-ni tõustnud?

Kõik on võimalik.

Kõik.

Ja see pole veel kõik :D

vanilla strawberry knickerbocker glory....

Mõni lugu hakkab niiväga kummitama - kui pühapäeval esitas mu aju muusikataasesituskeskuses logelev andetu värdjas mehike "Pätu" nimilugu ja päev hiljem käisin ma pärast vanaema juures saadud kohustuslikku Reporteri-traumat koittoomelikult "Põgene" vigisedes ringi, siis nüüd on uued tuuled puhumas. jess! Vanilla strawberry knickerbocker glory - ja niimoodi kummitab, et sain wikist teada, et tegu on suisa säänse kraamiga, mida järgmisel nädalal isegi valmistada tahan. Njämm, mul kummitab ood desserdile :D

viimaste päevade suurim uudis

ken tuli facebooki.

bulletproof

yeah!
kaks päeva enda füüsilise keha vastupidavuse testimist ning vaimuga ühele lainele viimist - minusuguse algaja jaoks on Kuutsemäe endiselt koht, kuhu minnes tuleb pideval meeles pidada, et mägi=vägi ja kui see unustada, siis oled pläuhti perseli. heal juhul.
ilma ilme oli sama stabiilne, kui terve päeva koduõlut joonud naise psüühika - nautida sai nii imeilusat, sillerdavat ja heledalt kiiskavat lumme mattunud mäenõlva, pilgu all lõputuna lahtirulluvat kuppelmaastikku, sulnist päikeseloojangut, nii tihedat lumetuisku, et nähtavus on meeter, lund, mis sadas maastikuga paralleelselt, sooja kevadilma vaheldumisi jääkülmade tuuleiilidega. mäuhhh, sõidad omaarust mäest alla ja siis avastad õhus olles, et näe - hüpekas oli vist, kabuum!
meeldiv on, et kahe päevaga sain läbi sõita kõik nõlvad pluss metsas puude vahel (vabandan kahe kase ees, mille oma teelt olin sunnitud pühkima) - fck, nagu filmis sõidad (puu, kummarda, kükkis paremale, nüüd vasakule, ruttu pikali-muidu-oled-kännu-otsas, kaeva-välja-ja-edasi-jee-jee). all jõudsin 5 minutiga ja olin täiesti läbi. ühel kiiremal nõlval suutsin ka kogu ülakeha niimoodi krampi kukkuda, et oioioi. pärast sülitasin paar minutit veendumaks, et ega suust kopsuverd ei nirise :D yummi. ja mäest alla poolik "toru", millel nõnna süütu nimi kui pipe, seal suutsin ma kukkuda 7x järjest ja umbes 5 sek jooksul. aga pole viga, ranne juba liigub vaikselt ja järgmisel korral võtan ma need kuramuse hüpekad ette, muidu ei saa kohe ju, noh!
ja kui õhtul veel meie pisikeses kökkimökkis olevast saunast lumme hüppasid....siis ihkas hing vaid veel paari elu aspekti, nt. vihta.

ma olen väga rahul, oujeeeeee. i´m still bulletproof - kergete mööndustega, aga ikkagi!

ps. miks öeldakse spidomeetri kohta odomeeter?

ma tean, kus Sa elad

õhtuhämaruses libises maja taha sulalumeplöga sahisedes tumedate klaasidega bemari. autost väljus mees. kiilas. majast väljus mees. siilisoeng. suruti kätt. raha vahetas omanikku. samuti pisike oranž lipik, millel kaks nime ja numbrit, kellaaeg. paar vaikselt poetatud lauset, juhist järgnevaks 28ks tunniks. mehed läksid kumbki oma, st tuldud teed. eks näis, mis saab.

kui ma aega leinan

ainus, mida on mõtet üldse kahetseda, on tegemata tegemised ja elamata hetked. neilt on võetud sünd; nad ei kingi meile võimalust õppida oma tegudest ega teha neist järeldusi. annavad nad aga näriva kahtluse. lisaks ei tundu õndsaks haibitud teadmatus selle nurga pealt vabzee oma nime vääriline olevat.
seega, jah, leian aega leinata raisatud aega. ainult et väga harva ja hästi tsipa.

selline mõttekäik sündis siis pisikesest typost.