kohati on see asi nii tühjaks pigistanud, et mõttesse jäävad vasardama ja silma pisaraid vermima mingisugused vähesed tõekspidamised/mõtted: ma pean toeks olema / ma armastan Sind! / meil kõigil on oma aeg lahkumiseks - kui Sa tunned, et oled teinud maailma ja iseendaga rahu, siis, kallis sõber, mine / GIVE ME SUPERPOWERS!/ see on nii ebareaalselt järsku tagasi juhtunud, et siin peab kuskil mingi vimka olema / kõik saab korda / kõik on hästi.
rahu, ainult rahu. ma tean, et me kõik oleme mingil tasandil üks energiavoog, seega ei jää me Sust ilma, Sa lihtsalt väljud meile hetkel tajutavalt tasandilt. enda pärast ma ei muretse. muret tekitab pigem see lootusetu, realistlikult külm kurbus ja lootusetuse-lootustandvuse piiril pendeldamisest tekkiv äng, lämbumise tunne, mida ümbritsevad tunnevad. ma näen ja tunnen ju te tundeid ja tahaksin aidata, aga ei oska / it´s not about me/.
mingitel hetkedel adun, kuidas hinges sünnib kaosest rahu. ja -oi, kuidas kõik need hetked annaksin ma Sulle! Sest Sul on seda enim vaja.
Ma armastan Sind, mu sõber. kõik on hästi!
No comments:
Post a Comment