Tegime Sulle mälestuskontserti - Su ema eestvedamisel ja paljude kaasalöömisel. Ta ajas asju sellise usinuse ja pühendumusega, et juba kaugelt oli aru saada, kust Sinul see omadus pärines.
Õismäe, Taebla, Dolce noored - nad kõik taastasid Su tantsud ja tulid, esinesid. Seda, kui raske on Su tantsu taastada, kui oled need mõttes igaveseks matnud, tean isegi - need noored on väga tublid!! Neid tantsides on ikka tunne, nagu Sa vaataksid kuskilt kõrvalt - ees, seal kus Sa tavaliselt olid, on ju vaid vari. Ja iga kala puhul ma tean, mis nägu Sa teed :D
Kohal oli 300-400 inimest, palju sõpru ning õhkkond oli ülimalt südamlik - soe tunne tuli ja jäi hinge.
Antile ja Karelile eriline tänu laulude eest.
Ja aitäh kõigile, kes tulid ja koos olid!
Läbi selliste pisikeste, ent tähtsust omavate monumentide püstitamise hakkab kergem ja samas kurvem - see kurbus on kuidagi rahulik, leplik ja ilus. Ning üha selgemaks saab tõdemus, et loodus tühja kohta ei salli - inimesest jäänud kohta täidavad kibedad pisarad, naerusuised mälestused ning aeg. Ja mida kallim inimene, seda suurem see koht me hinges on, mida täita tuleb. Ja Sina jätsid endast ikka kuradi kaldeera maha, mees!
Kurb on. Ja tühi on. Ja .. hea on.
No comments:
Post a Comment