laagris on õhtune magamasaamine alati suure küsitavusega tegevus - üleeile sain sõba silmale kell pool neli. Aga õnneks pole unel tulekuga muret - pealegi, eriti magus on ta siis, kui läbi paokil akna kostub vihmasabin. loomulikult tuleb ka unevõlg tasuda - ja eile sain seda teha lõunasöögist õhtusöögini, taustaks noorte koorislaulmine - hea juhendamise korral on see parim soundtrack, ja tundub, et Hirvo knows his shieet rather well :D
kuna on täiskuuaeg, siis sain ka poolpimedas metsas joosta - kell 10 on juba nii pime, et silm seletab küll puude kontuure, ent jalgeesist peab pigem miskitmoodi tajuma. augusti pimedad ööd, ajee! kuu sillerdab sajaga - ja kui ta sillerdab Lohusalus üle laisalt loksuva vetevälja ajal, mil tähed üksteise järel süttivad, siis mingil hetkel jäävad isegi rohutirtsud vakka kesk seda meelevaldset rahu.
siis saab istuda ja vaadata, kuidas kuurada üle vee peaaegu et sinuni tuleb - vaid üks väike kalapaat on end sinna sättind. siis on see hetk, kui mõte läheb rändama ja tema asemele poeb hinge rahu ning tunne on selline, nagu oleksid üksinda siin maailmas - noh, peaaegu üksinda - üks on väike poiss ja teine suur kuu. miuu.
hea on olemas olla
No comments:
Post a Comment