vastandamine ja sellega seonduv on mu mõtteis viimasel ajal tammunud.. Masside psühholoogia ütleb, et inimest on kõige kergem kallutada läbi vastandumise. "Meie" - tunde tekitamiseks pole vaja muud, kui luua vastandgrupp, "nemad". Ja läbi "nende" erinevuste rõhutamise kinnistad Sa "meie" grupile ükskõik, mis väärtuseid - Sa muudad inimesed vooluga kaasaminevateks veepiiskadeks tormlevas jões, kus üksiküritajatel ja omasoodu kulgejatel puudub ellujäämisvõimalus. Niimoodi on mõnus saada enda selja taha toetajaskond; niimoodi saab ka nende mõtlemist mõjutada.
Kas gayparaadid ja erinevus-rikastab-kampaaniad on vahend tõstmaks au sisse traditsioonilist, senivohanud peremudelit; kristlikku; valget maailmapilti? Et "inimene tänavalt" ei mõtleks abielu mõttekuse ja vajaduse üle, vaid raiuks kogu südamest - "Abielu on püha liit mehe ja naise vahel!"? Viimaks inimesi aruteludelt dogmaatilisema mõtlemiseni, kus eksisteerib vaid üks, kõigutamatu teadmine, tõde? Teadmine, mis on seemneks, aluseks edasistele tegudele; teadmine, mis suunab inimese vaatama soovitud suunas? Suunas, kust tuleb talle sõnumeid, mis tunduvad sõbralikud, omad ja ning seetõttu kergesti adapteeritavad?
Pimedat on parem juhtida ja parim pimestaja on teadmatuses sündinud viha?
Kas on olemas üldse "inimest tänavalt"? või tahab keegi, et ma nii mõtleks ja peaks ennast ning oma mõttekaaslasi erinevateks, paremateks? Et....eelmine lõik algusest peale?
Kes? Ilmselgelt oleks kerglane väita, et gayparaade korraldab prinkis kanni ja raseeritud torsode varjust mõni kohalik organsiatsioon, mil varrukais sajanditepikkune mahhineerimiskogemus - inimesed marsivad ja piketeerivad ja skandeerivad alatasa ja kõikjal millegi nimel/poolt/vastu. Pigem nagu oleks see üldine suur salasoov võtta inimestelt vabam mõtlemine ja austus iseenda vastu - kuidas seda väärt kraami peaks teistele jaguma, kui endalgi vähe? Kas eesmärk on kinni tampida mingisugue helge energia, mis meid kõrgemale tõstaks? Või on see vajalik, kuna liigsuur suhtarv andekaid ja erilisi ja hea energiaga kodanikke viiks midagi balansist välja? kaotaks vajaduse kontrollinstantside järgi? või paisuks nad üksteise alasse niivõrd, et ei mahuks ära - seega kontrollime end enda säilitamiseks?
Ja kui nii ongi, siis - kas lammas on paha olla? (näe, mõtlemine on kinni lambadogmas). Vähemalt keegigi ju hoolib? :D
Leidsin selle ilmutamata sissekande draftide alt. Eks see ole tunda ka sõnastusest, ent see selleks. Tegelikkuses - kas need suure leegiga lahmatava panevad kampaaniad tegelikkuses ka muudavad midagi? Või on asi tagasi oma sissekujunenud vormi langenud? Enam me ei mõtle igapäevaselt homodele, neegritele ja moslemitele (need kolm on ju kõige hirmsamad siin elus?=)) See oleks nagu hetkeks korras. Vahepeal oli ilm. Siis midagi rahavallast ja sellest, kellelt mida ikkagi tohib vastu võtta. Ja nüüd juba uued kampaaniad. Maisemate asjadega?
Kas lambaks olemine seisnebki etteantud teemadel määgimisel?
Kes Sa oled, kes Sa nii oskuslikult seda lambamõttelõnga ketrad?
On ju teisi loomi ka?
No comments:
Post a Comment