Olin täna uuesti tööl. Selmet magada, kuulasin tähelepanelikult, ei, sain osa ühest neist vestlusest, mis arvatavasti ei kordu eal. Meie kooli üks kolmest valvurist (see ainus, kes hommikuti minu saabudes ei lahku, vaid jääb ootama oma naist, meie maja head vaimu), vana mees, istub, kepp käes ja läkiläki peas, ning räägib sellest, kuidas asjad siin koolis ja ilmas on olnud tema elu ajal. Räägib vene keeles. Taustaks mängib igivana ja hiigelsuur raadioaparaat uudiseid ja marsirütme - ikka vene keeles. Mina laman diivanil ja kuulan poolvidukil silmil lugusid sellest, kuidas kunagi oli korraga palgal kolm lumerookijat ja seda, kus Keila Selveris asub täpselt see ehtepood, kuhu autoga mehed sisse sõitsid ja et seal pidi ikka keegi seestpoolt nendega kambas olema, kuis muidu nad koodist jagu said. Ja et signalisatsioon on siiski masinavärk ja see ei tee nii, nagu inimene, et märkab näiteks tilkuvat radiaatorit. Masin hoiatab inimese eest, aga pole inimese eest. Inimest ei asenda miski masin.
Tal põlv valutab ja ta ei tea, kas tulla linna operatsioonile, või surra sellega, mis ei tööta hästi ja tuikab veidi. Aga oppi kardab, kuigi arst on hea. Ja räägib veel ja ma püüan aru saada ja midagi vastata. Ta on kurb ja seda on veider tunda. Neist kolmest ainus, kes hommikuti jäänud, on tema esimene lahkuja.
Ja siis helises kell ja siis sain lastele "Tristanit ja Isoldet" lugeda ja arutada maailmaasju hoopis teises kastmes ja siis ongi selline tunne, et kuulaks koguaeg seda lugu ja mõtleks, et imeline on see ilmaelu ikka küll. Kurb ja ilus ja rõõmus ja üdini rahulik ja - justtäpselt, Sinu elu on Sinu nägu.
Seda lugu.
Ja ma ei arutle enam endamisi, et kas see valvur leiaks Facebookil mingit mõtet.
No comments:
Post a Comment