kojutulemise kirjeldus

Ohhsajuhhei, kui vahvalt ma kodu poole kündsin. Esiteks ütlen kohe ära, et Jetstaris töötab vähemalt üks Ritardine. See on see blond piff, kes mulle Austraalia lennujaamas naeratades üle leti arusaajat tegi - "Ja-jaa, kott jääb transiit-tsooni, kuna Sa ju riiki ei sisene!". 

Seda, et ma talt tünga sain, selgus Taisse jõudes. Otsisin nende ilusas uues lennujaamas oma kotti, ja näe, mis selgus - kott on ühes teiste kohvrite-paunadega lindil, ent teisel pool passikontrolli! Ehk siis, Tais. Seal, kuhu ma ei plaaninud minna, koju tahtsin hoopis!

Lennujaama nimi on Suvarnabhumi ja see ilmselt on valitud kirjeldamaks sealsete töötajate suhtumist reisijatesse  - jätke lihtsalt r, b ja m ära ja saategi sealse klienditeenindusmentaliteedi selgemaks.

Selleks, et kotti kätte saada, pidin riiki sisenema. Selleks nõuti mult viisat - 1000 bhat´i. Viisa jaoks oli tarvis pilti. Pilt - 200 bhat´i. Selleks, et pilti ja viisat teha, on tarvis kohalikku raha, mida saab vahetada mitmes-setmes pangakontorina tegutsevas boksis. Minul polnud midagi vahetada, kuna eeldasin, et transiidis  hommikuni magades sulli ei vaja. Aga pangakontoriboksides raha ei väljastata, kui krediitkaarti pole. Kaardilt saab raha võtta sularahaautomaadist. Ja arvake ära, kus need kuradi ATM-id seal on? Muidugi teiselpool piiri! (Selles lõigus oleva info sain kätte umbes tunniajalise järjekordades seismise ja erinevatesse kohtadesse jooksmise järel). 

Lõpuks leidsin ühest pangaboksist piisavalt juhmi telleri, kes mulle raha väljastas. Tegin pildid, tegin viisa. Ja läksin Taisse koti järgi. Võtsin koti, viisin selle pagasihoidu ning ühinesin kõige ülemisel korrusel joogagrupiga. Veetsime alligaatoripoosis tunde!

Mingi hetk tõusis päike ja ma sain puupuingilt tagasi sinnapoole passikontrolli, kus on pehmed diivanid ja maksuvabad hinnad. Ja siis juba üllatavalt ilus kogemus Aeroflotiga - lennake kõik nendega, wow - ja kopsti Moskvas lennujaamas - kus internet oli tasuta ja suitsunurk ongi...ootesaali nurk, kus suitsetatakse. Ilma vaheseinata! :) 

Päike loojus, kui ma lennukisse astusin. Idast Läände on hea sõita - kogu selle aja oli taevas oranz. Ja kui ma Tallinnas poolteist tundi hiljem maandusin - loojus ta ikka veel! Ma loojusin ka - ilusate-toredate käte vahele, kes mulle terekalli tulid tegema (aitäh teile!). Vot selline lugu - veidi rumal, aga meeldejääv. Ja mis põhiline, õnneliku lõpuga!

Aitäh!

st. kilda karvakanad

Melbourne´i lähedal asuv Phillip Island on kuulus pisikeste pingviinide poolest, kes päikseloojangul veest välja paterdavad. Et seda lõbu kaeda, on tarvis reisida 100 km ja kohalejõudes maksta pilet - ja raha osatakse selle eest korralikult küsida. 

Soe soovitus - minge St. Kilda kaile. Seal ronivad need karvased kanad täpselt samamoodi veest välja! Sulle kõvasti lähemale. Ilma piletiraha küsimata. Ja oi, kui lahedad nad on! Lolo, Pepe, Vanaisa Pigo - kogu kamp on kohal ja tripp lapsepõlvemaale garanteeritud! Et neid pildile saada, peab veidi laternate ja Kuuga arvestama, kuna arusaadavalt on välgutamine välistatud. Mälupildile sööbivad nad seevastu teravalt, häälekalt ja aroomikalt - loodus ja särk-värk, noh! 

siin pildil ei ole karvakanu. pingviiniaroomist uimane amelev paarike hoopis on. klassika, ra!

Aitäh!

mellu

Natuke ebaaus, et ma olen igasugustest linnadest pilte ja jutte postitanud ja samal ajal ühe oma lemmikutest täiesti tähelepanuta jätnud! Seega paar rida kauge saare suurasulast, mis mulle kohe väga-väga-väga meeldis. Nimelt on mulle vägagi meeltmööda linnad, mis kätkevad endas seda mõnusat hingust, mis paneb naeratuse näole ja tekitab natuke hubase koduse tunde. Üks selline linnake on kohe kindlasti Melbourne. Tegelikult ka. Hoolimata suurtest vahemaadest ja väidetavast viiemiljonilisest inimhordist mõjub ta kompaktse ja mõnusana. Suurte vahemaade mure on siin lahendatud rongide-trammidega - ja nii lihtsalt, et isegi minusugune maamats esimese raksuga kohale jõudis. Pealegi, nende piletisüsteemi nimi on Myki. Liiga lahe, et mitte mainida!  :) 

ei ole õlileke, ongi sellised! 

Inimesed? Minusugusele inimesevaatajale on see koht nagu pisike paradiisisaar - istu vaid kõnniteeäärele või tänavakohvikusse ja naudi! See meite Loomaaed on kirju - ja seda kõige paremas mõttes! Kiilakad ja tätoveeringutega ja lohvakad ja liibuvates ja haralised ja ühel mehel oli täitsa elus papagoi õlal jne.

Melbourne hiilgas ka sellega, et sealne muusikaskeene tegi kõrvale kõige pikema pai! Alguses oli küll kahtlus, et ehk märkab dj oma eksimust ja kohe keeratakse seda austraalias niivõrd levinud perssekeeramisnuppu, aga ei! Uskumatu tunne oli olla peol, kus iga loo põhjaks ei olegi see kohalik ülipopp haige tümakas. Jeeeeeeeeeeeeeeee, päris Muusika!!!!!!!

Peavarju sain St. Kilda linnaosa kõige seiklurikkamal tänaval - Hookervilles. Seal asub nimelt üks korter, kus elavad koos  üks Eesti ja kolm Iiri pöörast plikat. Nad on piisavalt kaua Melbourne´is  elanud ka, et oskasid igasuguseid vaatamisväärsuseid vaatama viia. Ehk siis, igav meil ei hakanud. Ja vaatepilte nägin küllaga! Alustades Hookerville endaga - igal tänavanurgal patrullisid täiesti reaalselt prostituudid. Nagu filmis peatuvad autod ja, tagumik uppis, saavad diilid sõlmitud. Hommikuvalguses neist möödudes sain siis lähemalt näha, millega tegu - kaame nahk ja elutud, väsinud silmad. Nagu kondised järgmise süstla ootel zombied.  No ja osad nägid ikka väga alakad välja. Kurb!

hookerville´i pühapäev

vahest sadas, aga dirigenti see ei seganud 

tupla!

Aga oli ka uhkemaid ja elurõõmsmaid vaatepilte, kui Hookerville´i tänavanurgapatrullid. Näiteks igasugused tornid - kõige kõrgemal asuv kohvik, kus käisime, asub 300m kõrgusel - ja pargid ja gräffititänavad ja.. ajeee, noh! 

kuhu täna

sügis aias

ja pargis

aprillilõpune allee

Melbs on täpselt selline linn, kus ma ennast ääretult koduselt tundsin - tänavakohvikud, kultuurisündmused, ägedad inimesed. Ja see hingus! Äge noh! 

seeya!

Aitäh!

ossaraks. ossaraks. ossa..

GOW _ III

Viienda päeva hommikul avastasin, et pole juba 48h hingelistki näinud.  Sügis pole soojalembese austraallase jaoks see aeg, mil telgis elada. Kasutasin seda olukorda mõnuga ära - Devil´s Kitcheni wc asub mäe otsas ja aknast avaneb täitsa korralik vaade. Võtke aega, härra, siin ei ole ega tule karusid :):)

meditatsiooni-ja-muude-tähtsate-mõtete-tegevuste-kamber

 Asusin teele matka  lõpppunkti suunas - Gibson Steps ja 12 Apostlit ehk erosiooni supernäited asusid pelga 20 km kaugusel. Terve tee oli hinges isuderalli - kohvi! kakaod! Tiinat, Kaevurit, Mari, Kama, Sidrunipumatit!  Tundsin, et olen endaga päris palju vestlusi maha pidanud ja valmis taas inimeste sekka tulema. 

see koht oli päriselt olemas

ja see vallabi oli ka täitsa reaalselt olemas. ma arvan.

 Rada oli väga, väga ilus! Nii ilus, et suisa üllatusin - kuidas nii pikalt matkatud rada veel üldse midagi ahhetamapanevat pakkuda suudab? Oi, kuidas suutis ja oi, kuidas ma ahhetasin! Jõudsin esimese kahe kivimüraka juurde, kus matkarada ilma igasuguse suurema tähistamiseta lõpu leiab - lihtsalt pole enam rada ja kõik. 

Gibson Steps - matkaraja lõpp

Erosioonivõlude kütkes

Matkarada võis ju lõppeda, aga minu matk mitte - tahtsin ka 12 Apostlit näha. Seega asusin mööda maanteed edasi - palju polnud tarvis minna.

GOW on GOR

Kunagi oli neid 12. 

Ja varsti pole neidki.

 12 Apostlit on umbes kilomeeter edasi - mööda maanteed. Kohale jõudes uudistasin, tegin pilte ja muigasin, sest hiina turiste  oli tõesti palju - nagu mulle oli öeldud. Just siis, kui mõtlesin, et tahaks neist ühe pildi teha, märkasid nad Meest Metsast ja vaimustunult kutsusid mind pildile. Kes olen mina, et "Ei" öelda? :)

Kadziiiiii

Muideks, minusuguse klõpsimishullu suurim hirm oli, et ma ei suuda end talitseda ja teen esimesel päeval nii palju pilte, et fotoka aku saab tühjaks - matkal ei ole laadimisvõimalust.  Seega püüdsin end talitseda maksimaalselt 30-le pildile päevas. Ehk siis, istu, vaata, kaalu, vaagi, mõtle, kadreeri mõttes. Ja siis klõps! Ja ei mingit järelvaatamist! Hahaaaaa! Hakkama sain! Iseendale üllatuseks!!

misasja

Kui apostlid vaadatud-hiinlased pildistatud, läksin ostsin kuuma kakaod. JA SEE OLI PARIM!! Ja siis läksin ja kümblesin turistipunkti invavetsu kraanikausis 10 minutit - sest mul oli tarvis 80 km tagasi hääletada. Juhti ja kaassõitjaid tapmata. Hääletades sain veel 3 km kõndida, seega - 4 ööd, 5päeva, 5+10+15+15+15+20km hiljem sain autole, sain bussile, sain rongile, sain tagasi Melbourne´i. Sain nende päevade jooksul tunda looduse väge ja ilu. Sain osa uskumatutest Lugudest. Ja sain iseennast selgemaks. Sain puhtamaks! Sain kergemaks! Ja ilm - läks järjest ilusamaks! :)

ilmateadustaja retke alguses

sünoptik matka lõpus

Kokkuvõtteks võib öelda, et täitsa okei oli :)

Aitäh!

GOW _ II

Kolmas GOW päev tõi juba paaril korral päikest - ning veel ja veel hingematvaid vaateid ja mägesid, mägesid ja veelkord mägesid. Künkaid oli nii palju, mille otsa ronida, et ma lõpuks leidsin end pead murdmast, et kesseraibeneedmäedsiiapani. Ookeaniäär, mis oma kaugussekulgeva pidevalt maalilise käänulise kaldajoonega igavaks hakkas muutuma, vahetus sujuvalt sisemaarajaks - ja uudistamist jagus!

Kui ma alguses plaanisin mõnel päeval kaks matkalõiku järjest läbida, siis eelnenudöine minestuselaadne uni tõestas, et värske õhk, küngasmaastik ja liivas sõtkumine ühes tuule-vihmaga tõmbavad mu piisavalt korralikult läbi, et see mõte maha matta. Et jõuda Johanna Beachilt Ryan´s Den´i, mu järgmisse laagripaika,  oli tarvis kõndida 14, 8 km. Sisemaal matkates jääb teele palju karjaväravaid - nende puhul on siin reegel, et jäta nii, nagu oli. Ehk siis avatud värav jääb pärani ja kinnisest roni üle, kui riivi ei mõista avada-sulgeda.Vau, mis vaated! Kuppelmaastikud, lehmad, kadakalaadne võsa, metsad, rannad! Kopp oli vahepeal ikka korralikult ees - jalad tuikasid ja kott tundus üha raskem. Kuidas ma üldse sellega joosta suutsin? Tee läks väsimatult ülesallaülesalla.  Viimased tõusud olid ikka eriti retsid :)

Ookeaniääne Lõuna-Eesti - tehtud!

uskumatu rada. nagu muinasjutus!

sügis - mida kaugemal ookeanist, seda enam

rajalt ei eksinud kordagi! :)

liumägi

Old Coach road

Pealpool pilvi on alati pääääike

Saabudes avastasin, et olen täiesti üksi. Telkimisplatsid - igas laagripaigas on neid kaheksa - on nummerdatud ja hea on teada,  et number kaheksa on ALATI kõige parema vaatega. Kes ees, see mees! Lõin telgi püsti, tegin endale ühe korraliku kanapajaroa ja einestasin uhkes üksinduses mäetipul, kust avaneb vaade kahele lahele. WHOUUUUUUUU! Tegelt ka, ooooosum! :):)

taamal sünnib vihm

Ryan´s Den

Ahjaaa. Teel oli üks väike peatuspunkt, kus pakuti tasuta vett - kõigile, kes rännuteel.  Ja kodust marmelaadi - kuldmündisuuruse annetuse eest (nii 1- kui 2-dollariline on kuldse läikega :)). Korraks jäin mõtlema, kui mõistlik see lahke üllatus nüüd on. Ikkagist, mäed ja valusad jalad ja 20 kilo turjal ja nii edasi ja siis järsku veel purk sellele kõigele lisada.  Pahvatasin naerma, kui mõistsin,  et siin ei ole mingit kahtlust - kui paun Su turjal on moosipurgi jaoks liiga raske või liiga täis, on kott valesti pakitud.

Meelivärskendav üllatuspunkt

Olin õigesti pakkinud -  jagus küll ruumi! :)

Magamajäädes mõmisesin vaikselt juba mantraks saavat "Love. Live. Enjoy. Täiega Oosum!!" :)

what the hekk

yes we are

koju

Neljas päev - ärkasin varakult, kuna tahtsin matkata läbi laevatapjalahe ehk Wreck Beachi, mis tõusu ajal veealla jääb.  Teel sinna oli küllaga uudistamist! Nägin tervet karja kängurusid! Vabas looduses, mitte kuskil pargis! Väga lahedad uimerdised on! Ja neid oli tervelt kuus tükki! Ja mägilehmi nägin ka!

6x väike känguru e wallabi

Wreck Beachilt pääsesin ilusasti läbi - varajane ärkamine tasus end ära. Teel sellistesse kohtadesse, mis vahepeal vee alla kipuvad peituma, on otsustuspunktid - neis tuleb vaadata kella ja oma võimeid ja otsustada, et kas mitte poleks targem sisemaarada ehk siis tõusuajatrass valida. Neid punkte oli teel mitu ja kui aus olla, siis kumbagi valides ei pea pettuma.

see rand läks üha kitsamaks

napid mängud

Wreck Beach oli inimtühi, veider ja tõesti sellise olemisega, et meeledi tõmbaks esimese ettejuhtuva aluse põhja. Neid paate, mis seal vetes puhkavad, on meenutama pandud ankrud, mis rannakaljusse raiutuina minevikukarjeid ja vööriraginaid endas meieni kannavad. Or smth.

wreck beach

Ja  kui ma esimest korda elus nägin beebivikerkaart, ei läinud naeratus kordagi mu huulilt. Sest...saate aru, beebivikerkaar!! :) vau

beebivikerkaar!!!

Istusin õhtul järjekordse kalju otsas - Devil´s Kitchen oli see koht -  silmitsesin ookeani, sõin porgandit ja vaatasin, kuidas põõsad tuule ees koogutasid. All rannas kumisesid lained vastu koopaseinu nii, et mürinat oli kehaga tunda. Istusin, vaatasin, kuulasin, tundsin ja mõtlesin. Et kuradi ilus on ikka see siinilmas olemine. Jubehea oli!

Devil´s Kitchen

Ja ööseks vaikis viimaks viimanegi tuul. Vaikselt telgiuksest piiludes nägin, kuidas Kuu tõusis ja taevas olid pilved vahetunud Linnuteega, mis siras oi, kui eredalt ja oi, kui lähedal! Olin lähimast suurest linnast sadu kilomeetreid eemal. Loodus mu ümber oli sügisene - kaanid ja maod, kes selles kohas tavalised asukad, olid ammu oma urgudes, sabad suus, und vilistamas. Lehed ja puukoored katsid radu ja telkimisplatsid olid viimaste päevade vihmadest mudaloikudeks muutunud. Õhk oli natuke karge, aga klaar. Istusin keskööni seal mäeotsas pingil keset üksindust, vaikust ja ilu ja tundsin taaskord seda tunnet, mis mul viimastel aegadel üha rohkem külas on - et maailm on ilmatuma suur ja ilus ning mina selle ees ja sees imepisike. Istusin, tundsin end hästi väiksena ja oskasin ainult mõelda, et mul on nii palju, mille üle tänulik olla. Ja tundsin taas, et niiväga tahaks parem inimene olla.

Ilus oli! On!

Aitäh!