G O W _ I

Austraalia lõunarannik on imeilus - veendusin selles täitsa ise! Läbi selle saare kõhualuse kaunimate kohtade jookseb kurviline vaatemängurikas maantee, mida siinmail Great Ocean Road´ks kutsutakse. Kuna ma müüsin auto maha, aga loodusiluelamusest ilma ei tahtnud jääda, võtsin ette suht paralleelse tegelase - GOW ehk Great Ocean Walk. See on matk, mis kulgeb mööda radu, mis viivad matkaja metsa-võssa, üle mägede, läbi orgude ja lasevad vantsida ka piki kuldliivaseid randu. Kokku on matk ligi 90 km pikk ja selle saab läbida 7-8 päevaga. Mina nii tubli ei olnud - seadsin endale sihiks hääletada esimesed 30 km ehk jätsin "igavama"osa vahele.  

seal, kus rand saab otsa

Alustuseks - Austraalia ikka oskab. Selleks, et minna matkama - telkima, peab vähemalt kaks nädalat enne minekut saatma Parks Victoriale avalduse. Ja telkimine maksab umbes samapalju, kui öö hostelis - 27 dollarit. Vau. Mulle meeldib neid kiireid asju ikka viimasel minutil ajada - seega helistasin neile paar päeva enne starti ja ütlesin, et poisid, ma nüüd tahan minna. Õnneks on sügis (natuke nagu meie jahe suvi tegelikult), mis tähendab, et telkimiskohti jagus ja pärast raha maksmist sain e-mailile matkaloa - mis tuli välja printida ja kaasa võtta. Selline asjaajamine siis.

rannaliivakivid

Pakkisin oma telgi, kaks magamiskotti, kuhjaga kuivi sokke ja paar õuna seljakotti ning asusin teele. Rongiga Melbourne´st Geelong´i ja sealt bussiga Apollo Bay´sse (mis on matka ametlik alguspunkt).  Edasi oli vaja saada veel 30 km - Cape Otway poolsaarele, kus asub Austraalia lõunapoolseim majakas. Bussi ega lennuliini sinna pole, seega lootsin inimeste headusele. Hääletasin koos prantsuse tüübiga, kelle nimi on Odin. Selline vahva tegelane, kes oma kolmandal austraalia-nädalal avastas, et ta on ainult pidutsenud - aga seda tegi ta ka kodus, seega oli aeg muutuseks küps. Niisiis ostis ta jalgratta, pani surfilaua üle õla ja väntas Sidneyst Perthi. Ja tagasi! Oma teel kohtas ta hulgim ääretult huvitavaid inimesi ning kuulis oi, kui palju oooooo, mis lugusid! Sest igal inimesel on oma Lugu. Lisaks surfas ta igal võimalikul hetkel. Ja rääkis mulle piiiikalt - laiaaaalt erinevatest lainetest ja randadest ja laudadest ja tõusudest ja mõõnadest ja üleüldse ma põhiliselt surfamisest ainult rääkisimegi. Tagasiteel mitte väga kaugel Apollo Bayst ühe kohaliku söögikoha omanikuga lugusid jagades pakuti talle tööd kokana ja tasuta elamist pealekauba. Sinna ta tagasi teel oligi - väikeselt paarinädalaselt surfipuhkuselt. Tegelt ka, ma arvan, et tegu oli mingi surfijumalaga - Odin ikkagi! Nii me hääletasime koos - kaks eurooplast kodust kaugel, ühel seljas 20 kg kott ja teisel üle õla surfilaud. Vihma sadas nagu oavarrest ja autod üha vurasid ja vurasid. Poolteist tundi hiljem peatus pisike Audi, milles istuv Vietnami sõja veteran John teatas, et peale mahun ainult mina - laua jaoks polnud tõesti ruumi, seega - aitäh jagamast oma Lugu, Odin! Johnist niipalju, et nüüd, pensionärina, on tal aastas kolmeks-neljaks välisreisiks aega. Ja et ta ootab pikisilmi BMW uut elektriautot, mis paari aasta pärast välja tuleb. Siga :) Viimased 10 km sõitsin kahe tüübiga, kes teadsid Eestit tänu Eurovisioonile. Vabandasin nende ees korduvalt. 

Cape Otway

Jõudsin pärastlõunal Cape Otwaysse, jõin oma lähipäevade viimase kohvi, väänasin riided kuivemaks ning asusin vihmas - tuules teele. Õhtune laagripaik asub sealt 10 km kaugusel. Ilm oli ikka selline, et sadas pussnuge ja lehmaperseid, kurat. Viimase kilomeetri jooksin, sest tahtsin telgi enne pimedat püsti saada. Videvikus hakkaski paistma Aire River ühes lubatud sillaga, mis mu sihtpunktiks oli. 

Aire River

Hommikune sild on õhtusest targem. Ja kuivem ka.

Vihma sadas korralikult -lubatud oli 25 mm, aga see, mis öösel toimus, oli pigem 75 või 125 mm! Ärkasin pidevalt meeletu rabina peale ning aju korrutas, et "Kuskile Sa ei lähe! Tagasi lähed hommikul!". Prrrr. 

Kui see vihm kolmapäeval Melbourne´i jõudis, sadas ta läbi katuste. Ma olen õnnelik, et mul oli oidu enda telk välikööki püstitada. Ja et mul oli oidu kõik asjad eraldi kilekottidesse pakkida. Ja et ma jalanõude jaoks ajalehti kaasa võtsin -märg ja külm olid need, mida enim pelgasin.

1. telkimisplats

Hommikuks olid kõik lubatud ja ka lisaks antud liitrid alla sadanud ning sobune taevas andis veidi armu. Oli matka kõige tuulisem päev - 16 m / sek.  Ma olen siin saarel jah aru saanud, et asjad algavad mülkast ja liiguvad edasi aina paremuse poole - seda kinnitas ka ilmateade, mille viimasel hetkel taipasin kaasa rebida. 

selline mereäär

Rada läks piki ookeaniäärt edasi - ja  kuna rada oli mägine, siis  ikka üles, ikka alla. Sigailusad vaated ja megatuul ja 15.3 km tegid nii, et mu lihased tuikasid ikka korralikult, kui ma lõpuks läbi Johanna Beachi jooksin. Jooksin, sest matkarada viib läbi mitme ranna, mis tõusu ajal vee alla jäävad ja ma arvestasin aega ..tsipa valesti :) Aga see oli lahe elamus - ühel pool vesi ja teisel pool vesi ja selja taga noolib laine jäljerada, mille liivale oled jätnud! Vau. Ookean on ikka nii boss!

tõusulaine

pärast pääsu

puumets

pokumets

Seda nooblit privatelklat, kuhu registeeritud matkajad oma telgid püstitavad, ma esimese hooga ei leidnud. Seega panin telgi püsti sinna, kus autodega päevamatkajad ja muud teelised pesad punuvad. Ja hea ka - vähemalt kahel põhjusel. Esiteks, privatelkla asub mäe otsas, ja telkimisplats on vaatega ookeanile. Veendusin selles järgmisel hommikul, kui koha üles leidsin. Maaliline, kuid see hull tuul oleks mu sealt alla puhunud. 

Suht maaliline ju :)

Tegelt ka. Teiseks - sain veel ühe Johniga tuttavaks - võlusin parajasti tablettidega vihmavett joomiskõlblikuks, kui ta järsku mu kõrval seisis ja oma Lugu rääkis. OSSSSA! Kui esmased viisakused vahetatud, õpetas ta mulle, kuidas aborigeenid oma keha ja meeli on läbi aegade kasutanud, et aru saada, kas jook/söök/seen on kasulik või kahjulik - ikka samm sammult ja tibahaaval. Aga see selleks! Sest veel rääkis ta, kuidas ta oma kõrgusekartust ravis. Nimelt ei julgenud ta vaem aknast ka välja vaadata, kui kuskil kõrges hoones viibis. Elu viis ta Uus- Meremaal kokku kahe vennaga. Ühel neist on benji-hüpetega tegelemise äri. Nii ta siis seisis 3h sillal ja värises, sõbra kumminöör ümber jalgade, kuni ta naine küsis, et hei, äkki tahad püksid mu seeliku vastu vahetada :).  "Sellest tegelikult piisas - võtsin hoogu ja hüppasin. Ma kiljusin täiest kõrist nagu pisike plika, kuid olin müüdud!" See teine vend seal Uus-Meremaal tegelb langevarjuhüpetega.. Kui arvate, et selline lugu ongi, siis .. noh.. Edasi rääkis see mees mulle täiesti vabas inimkeeles, kuidas ta ühes sõpradega iga aasta bmx-i võtab ja Sydney lähistel Blue Mountains´i radadel kolm päeva mudas pedaale sõtkub, langevari seljas. Ja siis 1,3 km kõrguselt kaljult alla sõidab. "Sest tead ka, kui hea tunne on lõpuks sellest rattast, mida ma seal mudas vihkama olen õppinud, lahti lasta? 1300 meetri kõrgusel? Sigahea! Ja siis liugnen rahulikult alla jõe poole! What can I do, I´m wild". Ma arvan, et see oli tuulejumal! Wild as a wind on that day! WHOAA!

Lõnapoolseimas tipus kahe jumala meelevallas.

Kaks päeva, kaks jumalat! Ja mis lood! Elu, Sa oled täiesti ebareaalselt ülimegalahe! Läksin telki ja magasin. 17 tundi magasin - kella neljast pärastlõunal hommikul üheksani. 

Tegelt ka, wow!

AITÄH!