Ohhsajuhhei, kui vahvalt ma kodu poole kündsin. Esiteks ütlen kohe ära, et Jetstaris töötab vähemalt üks Ritardine. See on see blond piff, kes mulle Austraalia lennujaamas naeratades üle leti arusaajat tegi - "Ja-jaa, kott jääb transiit-tsooni, kuna Sa ju riiki ei sisene!".
Seda, et ma talt tünga sain, selgus Taisse jõudes. Otsisin nende ilusas uues lennujaamas oma kotti, ja näe, mis selgus - kott on ühes teiste kohvrite-paunadega lindil, ent teisel pool passikontrolli! Ehk siis, Tais. Seal, kuhu ma ei plaaninud minna, koju tahtsin hoopis!
Lennujaama nimi on Suvarnabhumi ja see ilmselt on valitud kirjeldamaks sealsete töötajate suhtumist reisijatesse - jätke lihtsalt r, b ja m ära ja saategi sealse klienditeenindusmentaliteedi selgemaks.
Selleks, et kotti kätte saada, pidin riiki sisenema. Selleks nõuti mult viisat - 1000 bhat´i. Viisa jaoks oli tarvis pilti. Pilt - 200 bhat´i. Selleks, et pilti ja viisat teha, on tarvis kohalikku raha, mida saab vahetada mitmes-setmes pangakontorina tegutsevas boksis. Minul polnud midagi vahetada, kuna eeldasin, et transiidis hommikuni magades sulli ei vaja. Aga pangakontoriboksides raha ei väljastata, kui krediitkaarti pole. Kaardilt saab raha võtta sularahaautomaadist. Ja arvake ära, kus need kuradi ATM-id seal on? Muidugi teiselpool piiri! (Selles lõigus oleva info sain kätte umbes tunniajalise järjekordades seismise ja erinevatesse kohtadesse jooksmise järel).
Lõpuks leidsin ühest pangaboksist piisavalt juhmi telleri, kes mulle raha väljastas. Tegin pildid, tegin viisa. Ja läksin Taisse koti järgi. Võtsin koti, viisin selle pagasihoidu ning ühinesin kõige ülemisel korrusel joogagrupiga. Veetsime alligaatoripoosis tunde!
 |
 |
Mingi hetk tõusis päike ja ma sain puupuingilt tagasi sinnapoole passikontrolli, kus on pehmed diivanid ja maksuvabad hinnad. Ja siis juba üllatavalt ilus kogemus Aeroflotiga - lennake kõik nendega, wow - ja kopsti Moskvas lennujaamas - kus internet oli tasuta ja suitsunurk ongi...ootesaali nurk, kus suitsetatakse. Ilma vaheseinata! :)
Päike loojus, kui ma lennukisse astusin. Idast Läände on hea sõita - kogu selle aja oli taevas oranz. Ja kui ma Tallinnas poolteist tundi hiljem maandusin - loojus ta ikka veel! Ma loojusin ka - ilusate-toredate käte vahele, kes mulle terekalli tulid tegema (aitäh teile!). Vot selline lugu - veidi rumal, aga meeldejääv. Ja mis põhiline, õnneliku lõpuga!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment