lennumuuseum

ohsaaaaaa!

Esimene reaktsioon Lennumuuseumisse sisenedes oli "Ossssaaaaaa!". Sissepääsust alates oli tunne, et muuseumionud-tädid on käinud välismaa kolleegidelt šnitti võtmas - ja seda üsna tulemuslikult. Seda kunagist tolmuhaisu ja pingist-pinnu-saamise tunnet ei tekkinud - pigem jäi mulje, et niigi uhke ja vahva Vasa muuseum kaugel Rootsimaal peaks nüüd pingutama, et sammu pidada. Põnevust ja tegevust jagub igas vanuses kaabakaile:

lennukid! paadid! sillad! angaarikaared!

kahurid!

ajamasinad!

Selleks, et Lennumuuseumist täit võtta, tuleb varuda aega - välja on pandud palju-palju ja uudistada saab lisaks Lembitule ja kahuritele näiteks ka erinevaid poisid ja tutvuda meie rikkaliku purjespordilooga. Ja saab  kostüüme proovida, paate ujutada ning interaktiivsetel ekraanidel mänge mängides punkte koguda - uhke värk, igatahes!

Esimese Eesti salarelv - varesejala-lukusüsteem!

täpsed poisid

kostüümid! 

No üks selline lugu juhtus ka - tegelikult kaks lugu, aga need on omavahel ühenduses. Esiteks, seal muuseumis on selline äge kaardsild, mis läheb hästi terava nurga all kõrgele kaare alla, eksole. Niipea, kui ma seda silmasin, tegi miski mu hinges "Niuks!" ja jalad hakkasid ronimisliigutusi tegema. Aga seal on köied ees - ja üles saab ainult grupiga ja giidiga - sest "Sajast inimesest tuleb sealt ülevalt 99 tervelt alla. Aga selle ühe pärast, kes sealt alla kukub, peame me seda suletuna hoidma". Kas ma vähe ei vahutanud? Et ptüi, näe, ehitavad siin, va raisad, minu raha eest muuseumi, kuhu sisse pääsuks ma pean veel 8 euri maksma, ja siis topivad sellise ägeda atribuudi nagu mõnituseks mulle nina alla?! Vahutasin ja vaatasin, kuidas grupp 60 aastaseid soome vanureid giidi juhendamisel sealt alla tudisesid. Läksime Lembitusse, ja siis juhtus ime! See ime ongi see teine lugu, sest aegamisi levis see kärsakas üha kaugemale, meelitades üha rohkem muuseumipersonali selle alget tuvastama. 

 kuplialune vaade

Muuseumitöötajate otsingud omakorda andsid meile piisavalt aega, et märkamatuks jäädes üle köie hüpata ja sillale ronida. Oli väärt vaade! Propeller vuhises näiliselt käegalastutavas kauguses! Lembit oli kui väeti kanuu kuskil kauguses! Ja mees, kes silla poole jooksis, tundus olevat turva, seega tulime aegsasti alla tagasi, sest muuseumimendiga juba ei jamata, tal sarkofaagid käepärast. Põnevus ja närvikõdi - seda peabki ühes korralikus sõjamuuseumis kogeda saama! :)

Aitäh!