hetke helid

Saage tuttavaks - Portugal. The Man.

ja nende viimatine:

viimane ripse

Eelmise postitusega väga sarnane lehekülg - häääääästi kurb lugu, mis on hästi siiralt ja ausalt jutustatud. Komistasin sellele juba tükk aega tagasi - ja millegipärast olin arvamusel, et olen seda siin maininud. Eelmine lugu tuletas mulle nii mõnelgi korral meelde Mammuga koos veedetud hetki - eriti just neid mõnusalt sooje ja naljakaid, mis süübivad nii sügavale, et muudavad pilku, millega Elu vaatame. Mõnus :)  

Tänane link viskas mind kohe suure kaarega paar aastat tagasi, otse Inese väiksesse korterisse, kus me koos nalja heitsime (kuigi kuskil sügaval-sügaval oli meeletu kogus kurbust, lootust ja väga palju segadust) ja ta juuksed maha ajasime - üks nendest verstapostidest, mis rammitakse nii paljudesse vähi poolt puretud eludesse. Võtke hetk - lugege kiri läbi ja siis vaadake pilte ka - ilus, kurb, ja ilus.

http://mywifesfightwithbreastcancer.com/

Aitäh!

üks ilus lugu

Leidsin (keegi hea inimene jagas) ühe loo, mis on hästi mõnusal ja soojal viisil kirja pandud. Kurb, aga hästi ilusalt kurb, nagu Elus paljud seigad kipuvad olema. Seest läks soojaks! Nii vist juhtub igaühega, kes aega leiab, et sinna kiigata:

http://www.dayswithmyfather.com/

Aitäh!

kaks kärbest, kolm pilti

 Rohututid, murulibled, lilleõied-lehed, puutüved, kivipraod - kõigis neis kihab Elu, mida tahaks lõputult pildile talletada! Kui kuskil natukenegi seisatada ja natukene lihtsalt olla ja vaadata, hakkab tajudesse üha rohkem sigimist-sagimist jõudma - väike virelus siin, pisike värelus seal. Putukad on lähedalt vaadates ülilahedad! Ma veedan viimasel ajal üha rohkem aega kükakil või rinnuli või uppseisus :) Täna vaatavad meile kolmelt pildilt otsa kaks ääretult kaunist räpakolli.

peatee

puhkus kaktusel

blingbling. ja need silmad!

 Aitäh!

uus maailmapilt

Maateaduse-entusiastid muidugi võivad muiata mu avastuse peale, ent vaatagavaat, mis ma siis nüüd meie maakera (õigemini maakaartide) kohta teada sain. Seda, et viis, kuidas maakera pikuti-laiuti kaardile laotatakse, muudab eri maailmajagude suuruseid ja et gloobusel näeb kogu asi kõvasti reaalsem välja - seda mäletan isegi enda kaugest kooliajast. See maakaart, mida ma siiani olen selleks ainuõigeks pidanud, kasutab Mercanteri projektsiooni (ca 1569) - kunagi oli jube hea selle järgi ilmameredel navigeerida (tegelikult, siiani). Ja enamus purjetajaid tulid Euroopa sadamaist - seega oli euroopakeskne kaart, millel muud (vähemvõimsamad-tähtsamad) osad väiksemad paistsid, igati akseptaabel värk. Pealegi, see moodus jätab maaalade ja pinnavormide kuju suht samaks - nii on hea näiteks Queenslandi jõudes kaardilt vaadata, et - näe, Austraalia kujuga saar.  Paraku on nii, et see projektsioonimeetod muudab maaalade proportsioone vastavalt sellele, mida kaugemal nad ekvaatorist asuvad - nii on näiteks Gröönimaa mõnel kaardil Aafrikast suurem. 

Tegelikkuses saab Gröönimaal suusatada ja kelgukoertega kihutada 2 116 086 ruutkilomeetril. Ja Aafrika lõvidel-neegritel-hüaanidel on savannides-kõrbetes seiklemiseks ruumi ei rohkem ega vähem kui 30 221 532 km². Innuiitidel on umbes 14x vähem maad!  Kumb on suurem - kas Gröönimaa või Hiina? Pildil tunduvad nad suht samad olevat, ent - tadaaaaa! Lin, Po ja Shu saavad rikšadega neli korda suuremal maalahmakal rallida! Samuti tundub antud meetodi järgi tehtud kaartidelt, nagu oleks Põhjapoolkera suurem, kui Lõunapoolkera. Põhjuseks see, et Ekvaatorit on 60% allapoole nihutatud ja Antarktika kaardilt välja puksitud.  Ma lugesin päris paljudest kohtadest, et tänu sellisele maailmakäsitlusele, mis Euroopat suurena ja arengumaid vähemtähtsatena näitab, näeme ka meie maailma natuke sellisena. Ehk on mingi tõepõhi asjal all -  otsige näiteks üles Universal filmistuudio logo (kui kohe meelde ei tule). Kindlasti süstib usku kodukamara kesksuesse ja tähtsusesse :) Tegelikkuses - ruutkilomeetreid pidi nuputades - on Lõunapoolkera kaks korda suurem (ma arvan, et siin on viidatud maismaale, poolkera on ikka POOL kera, eksole). Ahjaa - NSVL - 1/6 planeedist ja ilge lahmakas - oli tegelikkuses pindalalt Aafrikast väiksem. 

Aga niimoodi ei saa ju, et suisa maailmakaardimastaabis ärapanemine käib - Euroopa pole enam ammu maailmanaba, maailm on tervenisti suur ja lai, võrdsete proportsioonidega küla! Et meid selles veenda ja kaua ilmakaardi-ebaõigluse käes vaevelnud vähemate rahvaste piinadele lõpp teha, annan oma paljuloetud blogi kaudu panuse, et Peetri kaart ehk Gall-Petersi projektsioon massidesse viia (nad on ise seda küll veidi kauem levitanud ja kasutanud, kui mina siin maamunal kõndinud olen, aga ookean pidavat koosnema veepiiskadest ja vaalarasvast, seega..). Saage tuttavaks, võrdne ja aus, tegelik maailmakaart:

Sama maakera, mis gloobuselt vastu vaatab! Kõige täpsema selgituse leidsin TÜ mingist konspektist, mis annab natuke aimu (inglise keeles oli kõvasti rohkem linke, aga seda juttu annaks tõlkida):

Õigepindsed silindrilised projektsioonid (Petersi projektsioon, mida ülal näete, on ka õigepindne ja silindriline:))

Paralleelide vahe on seatud nii, et erimõõtkavade (erimõõtkava piki paralleeli ja meridiaani) korrutis on üks. Selle tulemusena on tagatud ekvivalentsus igas kaardi punktis. Õigepindsed kaardiprojektsioonid on sobivad kaartidele, mis peavad pindade suhteid õigesti edasi andma. Kui suuremõõtkavaliste topograafiliste kaartide (tavaliselt on need konformse omadusega) puhul pole pindalade mõõtmisel tekkiv viga mõõtkava tõttu märkimisväärne, siis väiksemamõõtkavalistel kaartidel saab usaldusväärselt pindalasid hinnata vaid õigepindse projektsiooni korral. Õigepindsus on oluline paljude teemakaartide puhul. Kui temaatilist infot edastada pindu moonutaval alusel, võib tekkida väga vale ettekujutus nähtuse geograafilisest jaotumusest või tihedusest. Selle tõttu esitatakse tavaliselt statistilised kaardid õigepindsetes projektsioonides. Õigepindsed silindrilised projektsioonid sobivad sealjuures terve maakera esitamiseks (vrd koonilised projektsioonid).

Ma olen selle avastuse üle kohe täitsa rõõmus - ega iga päev ei juhtu, et maailm suisa uue näo saab!

PS! Vaadake, kui suur Mehhiko on!

Aitäh!

uputab muresid

pilte rajalt

Krosstriatlonist on juba mitu nädalat möödas, nii et paljud rajalolnud on saanud piisavalt aega, et oma kannatusi netti üles riputada. Üks väga-väga-väga hea silmaga tegelane on Luke Pegrum, kes kirjutab - pildistab aadressil realitydenial.wordpress.com.  Mõned pildid sealt, et saaksite veelkord aimu, kui äge see rada oli (Papa, äkki vastab see Su küsimusele, et miks ma seda endale teen :))

kõik neli pilti - Luke Pegrum, realitydenial.wordpress.com

Meie restorani kõrval mobiilse ronimisseinaga äri tegev mees teatas, et fesaris on pilt sellest, kuidas ma jooksen. Kui see juba nii suur uudis on, et sellest teavitamiseks lõunapoolkera kõrgeim mobiilne ronimissein korraks omapäid jätta, siis eks ta ole ka väärt teiega jagamist. Palun väga, muri lippab:

Ja keegi hea inimene Adam Evans pani endale kaamera pea külge, et filmida jooksurada. Jooksis ja filmis ja... lisas kodus sellele kõigele muusika taustaks. Nautige šoti garaažirokki ja "rada".

Aitäh!

the ilus-ilus

kontsert suures linnas

See oli mitte väga palju aega tagasi (ma mäletan seda - see on juba märk sellest, et tegu on hiljutise sündmusega), kui Ken ja Grete mu juutuubi viisid ja üht bändi lasid. Kõik lood olid kaverid, aga ilusas võtmes ja väga, väga mõnusad. Sain teada, et neil tulevat varsti album ka välja. Ja seda mäletan ka, et kõik videod näitasid üht ja sama pilti - must taust ja sellel suurt valge iks. Nüüd, kaks albumit hiljem, sain ma nende kontsertile - nagu paar postitust tagasi eputasin. Ja ossaossaossa! Esimest korda oli heli niii hea ja puhas, et muusika kõlas, nagu oleksime kõik suures stuudios, mitte kontsertisaalis! Hea, puhas, karge! Mu tagasihoidlik ja muusikakauge arvamus on, et nüüd ma tean, kuidas ilu kõlab! Tegelikult ka - vauvauvau!

 Aitäh! 

Kiisu ja Liisu

Ilus ja tore :)

kalvaados

Meil on tööl riiulis üks pudel, milles loksub kalvaados. Ja kalvaadoses loksub -  õun. 

  Tegu on suure loo ja üsna huvitava maitsega joogipoolisega - juba vanasti olevat öeldud, kalvaados - see on päikese värv ja suve maitse.  Läbi hägu meenub mulle, et ta on ka kuskil raamatus suureks kirjutatud. Üle õla hõigati kohe, et Remarque tegi seda.

Erich Maria Remarque:

"Tule siia," ütles hunt.

Punamütsike kallas kahte klaasi kalvaadost ja istus tema juurde voodisse. Nad hingasid sisse kalvaadose tuttavat hõngu. Selles lõhnas oli igatsust ja väsimust. Kalvaados oli nagu elu.

"Muidugi," ütles Punamütsike. "Meil pole enam tulevikku."

Hunt vaikis. Ta oli sellega nõus.

(Netisleiduvast kirjatükist, mis avab tagamaid sellest, kuidas erinevad kirjanikud "Punamütsikese" kirja oleks pannud).

Aga mu süda ei anna rahu. Sel ajal, kui teie nuputate, et kuidas õun pudelisse sai, püüan mina meelde tuletada seda raamatut - mitte "Triumfikaart" - kus minu mälu järgi kalvaadosega Elu kaunimaks värviti. Teadjad kodanikud, andke aimu!

Aitäh!

I'm so e-xx-cited!!!