diiva

Daamid ja härrad, tervitage soojalt, Alla Borissovna Pugatšova!

 Ehk siis - sakslastest sõbrad otsisid mu karavanpargist jooksujalu üles, kui selle puhvis staaritseja oma telgi juurest leidsid. Ai, kui hea, et sõbrad teavad, mis südame kiiremini põksuma paneb! :) Mis sorti tegelane Allast peale metamorfoosi saab, jäi saladuseks. Staarivärk, noh.

Aitäh!

väikesed sõbrad - kärberos

Kui mulle üldiselt on suurimat rõõmu pakkunud maastike pildistamine, siis troopika oma ülikirju putukamaailmaga kinkis mulle vee ühe suuna, kuhu pea ees sukeldusin - imepisikeste, imeilusate olevuste jäädvustamine. Sesmõttes on troopika tore koht, kus nendega tutvust teha -sigimist-sagimist on on kõik kohad täis! Ainult et... alguses olin ma suuteline märkama vaid mõnda julgemat - ega tavaliselt muud tarvis polegi, kui et putukas end veid liigutaks - aju suudab fikeerida isegi silmapilguks toimuva liigutuse (kui ma siin elus midagi totaalselt p"##¤se keeran ja järgmine kord putukana sünnin, siis loodetavasti on mul oidu mitte eriti ringi tõmmelda :)). Nii juhtus tihti, et läksin hekist või põõsast mööda ja silmanurgast tajusin, et hmmmm, miskit kuskil toimub. Rõõmu jätkus paariks päevaks - edasi hakkasin ma neid juba kavakindlalt otsima. Karavanpark oli tulvil lilli, hekke ja põõsaid ning kilomeetri kaugusel asus täitsa tasuta botaanikaaed, ning neis kahes kohas võis kolme kuu jooksul pea iga päev näha üht veidrat juba pea kolm aastat lõikamata siilisoenguga blondi noorsandi, kes lihtsalt... võsa jõllitas - 5 cm kauguselt. Sest enamus putukaid teab väga hästi, kuidas silm töötab - ja nii tegelesin ma liikumatute, ümbritsevasse sulanduvate tegelaste otsimisega. Ajapikku hakkasin ma üha vähem märkama möödujate pilke ja üha enam silmama meisterpeitjaid - aeg jääb seisma ja ruum hakkab liikuma. Neid oli palju, ja oi raibe, nad on ilusad! Üks ilusamaid putukaid on kärbes - temast panengi algatuseks paar pilti üles. Ja paari järgmise postituse jooksul näete palju (võibolla, et liiga palju) pilte, mis on sündinud käpuli, kummargil, roomates, veidrates pilatese poosides värisedes. Higi voolab ojadena, kui püüad liikumatus poosis 4 minutit mingi kahesentimeetrise tegelase ühemillimeetrist silma fookusesse saada, endal jalad harkis, perse punnis, käed koos kerega ette sirutatud ja kõik, mis mu sisse looduse ja lõunasöögi poolt pandud, katkematus taktis võdisemas. Ja siis on tarvis veel hingata ja võid kindel olla, et mingi sääsenärakas otsustab kõige-kõigemal hetkel Su põlveõndlaid pureda. Seda suurem on rõõm, kui oled mõne tegelase ta jõupingutustest hoolimata avastanud ja ka pildile püüdnud! Ja mis eriti tore - kui oled ühe peitusemängija korra juba avastanud, jätab silm ta meelde - edaspidi on neid lihtne juba meetrite pealt, möödaminnes märgata! Niisiis, saage tuttavaks - paar usinat haiguselevitajat-nahaallamunejat, kes oma sumisemise, inisemise, vihmaeelse puremise ja kevadise aknarammimisega end paljude südameist välja on kirjutanud - imekaunis närvisöödikust põrgulinnuke, kärberos!

On ju imeline see pisike maailm?

Aitäh!

kahhelkalmistu

Kui pool aastast sajab nagu oavarrest, tuleb välja nuputada viis, mis hoolitseks selle eest, et manalateele asunute viimased asemed minema ei uhtuks.

Kalmistud räägivad väga palju kohalikust kultuurist - ja seal on ka hea jalutamas käia. Rahu poeb hinge!
Aitäh!

krokodillidel külas

Külastasime loomi, kes elasid siin maamunal juba siis, kui esimene dinosaurus munast koorus. Suursaare põhjaosas on neid loomi looduses vabalt ringi uitamas suurem hulk - eriti Põhjaterritooriumil, kus iga teine uudis räägib mõnest koerast, lapsest või kalamehest, kelle jagu maailm vaesem on. Elavad nad sisemaal - järvedes, jõgedes ja loomulikult ookeanis. 

osadel inimestel on natuke huvitavamad tööülesanded, kui teistel..

Meie giid, kes rääkis madudest ja krokodillidest oli üks ülekõige armsamatmoodi pahur vanamees, kes läks elevile ainult siis, kui mainis, et varsti tuleb tal puhkus, mille ta veedab Kambodža džunglis madusid püüdes. 

loomariigi esioportunist

Ülejäänud aja rääkis ta näiteks, et "Eelmisel nädalal sõid krokodillid ühe poisi siin jões ära. Miks? Sest ta jõi end purju ja siis arvas, et on hea idee üle jõe sõpradele külla ujuda. Üle jõe, mille kohta kõik teavad, et seal elavad krokodillid! Ja nüüd on kõik inimesed kurjad ja vihased, et pahad krokodillid, ning käivad neid jõepeal maha laskmas. Kurat, see idikas oli alaealine ja purjus, minge laske ta vanemad maha!". Veel käratas ta ühe käega jõepaati juhtides ja teisega krokodilli suunas pooliku kanaga kaigast viibutades, et "NOH, tee midagi interaktiivset, muidu need kõik siin paadis hakkavad virisema!" :D:D Meil olid silmad imestusest punnis ja naersime südamest, kuna ta oli kõike seda puhisedes kuidagi eriti südmlik. Nagu pahur hiiglane! 

"Lapsed, maod on toredad! Teate ju, kuidas vanemad ei taha kunagi ühtegi lemmiklooma osta, onju? Ma räägin teile, kuidas endale madu saada! Igal öösel täpselt kell kolm hüpake emme-iis voodisse ja hakake isa kõhul kareldes karjuma "Tahan madu, tahan madu!". Tehke nii kaks nädalat järjest ja võite kindlad olla, et kallis issi teile mao ostab. Toreda mürgimao!"

Siin viidatakse kahele elutsevale krokuliigile vastavalt "freshwater" ja "saltwater e estuarine" kroku. Mageveekrokud on kuni kahemeetrised ja ründavad ainult siis, kui neile peale astuda või nurka suruda. Vahest napsavad ka mõne kutsika ja ja eriti pisikese lapse, aga üldiselt on nad sellised konna- ja kalatoidulised, kes suuremaid tegelasi eemalt altkulmu piidlevad. Nendega kohtusime täitsa lähedalt esimesel suursaareaastal Tunnel Creek´is. Need, kellekohta nime järgi võiks arvata, et neid ainult merest leiab, elavad tegelikult enamuse ajast - 90% - magedas vees. Ookeani kasutavad nad tavaliselt ühest jõest teise minemiseks - kui mõni neist suurem on territooriumi üle võtnud või on vaja naaberjõe emaseid kollitada. Ja nemad söövad kõike ja kõiki, ka enda lapsi! Lisaks suudavad nad täitsa kiirelt kuival maal liikuda ja hüppavad nad, kurivaimud, kaigal pool täitsa kõrgele. Kui nad Su oma hammaste vahele saavad, teevad nad kõigepealt "surmapöörise", mille eesmärk on sind pmst uimaseks lüüa / kael murda. Nicole sai selle suht hummorikas võtmes asja videole ka, vaadake takka:

Videost võite tähele panna ka täitsa vahvat nüanssi krokude psüühikast - kui neil miski hambus on / koon kinni seotud, siis niikaua, kui köis pingul on, tahavad nad vastassunas liikuda. Nii neid puri saabki - kuniks kõiest tirid, ta ei ründa. Kui nöör lõdvaks lasta, peab kiirel liigutama hakkama :)

Aitäh!

tänane uudissõna

sitaliputaja - toit,mis paneb sita lippama

cassowary e kaasuar

Kaasuarid on ühed suured lennuvõimetud linnud, mida võib kohata Paapua-Uus Guineas, Austraalias ja mõnel väiksemal troopilisel saarel veel. Nad jooksevad üle 30 km/h, elavad sügaval võsas ja ilmutavad end inimsilmale väga harva. Neil on ka väga suured küünised, mida nad ei malda enda sügamiseks hoida - olles territoriaalsed ja agressiivsed, on nad ühed neist loomadest, keda teepervel nähes soovitatakse tungivalt autosse jääda. Nad nimelt kipuvad täitsa rappima igasuguseid kahejalgseid, kes nende teele sattuvad.

 Kui juhtud metsas olles kaasuarit kohtama, siis tuleb silmsidet säilitades rahulikult taganeda ja igaks juhuks midagi enda ja linnu vahel hoida - seljakott, känd, laps vms.

Mina nägin neid loomapargis ja puhkesin naerma - nii õnnetu väljanägemisega loom on arvatavasti vihane, kuna kogu ülejäänud  loomariik ja isegi taimed tema üle naeravad. Aga see heli, mida nad (vist) oma kõhuga teevad, on teisest reaalsusest - väidetavalt linnuriigi madalaim! Kui ma seda kluksutamist metsas kuulsin, siis oli asi naermisest kaugel.

Neid suuri, vägevaid elukaid on väga vähe järgi jäänud. Kunagi oli kogu ilm ja maa nende päralt - ise suured ja tugevad, polnud neil looduslikke vaenlaseid. Elu oli linnu kohta nii hea, et nad lõpetasid suisa lendamise. Ja siis oli nende ainsaks mureks troopiline tsüklon, mis puud maha lükkab - ja taimestik hakkab igapäevast 5kg marju alles 5 a pärast uuesti andma. Lisaks kaotavad kaasuarid oma rajad langenud puude alla. Elu oli lill kuniks saabus inimene, ja inimesega ühes koer. Ja koer näeb oma rõõmuks hiigelsuurt kana, ja kõik. Lisaks on inimesel komme võtta vihmametsa maha ja sõita autodega ringi. Niiet, täitsa vähe on neid alles. Aga palju enam võiks olla, sest kes see muu ikka vihmametsas iga päev 5 kilo marju nokast sisse ja natuke hiljem, juba uues kohas, seemneid tagumikust välja ajaks!

BBC-l on täitsa tore film neist lindudest-  muuhulgas näeb ka, kui meeletult ilus ja lopsakas Daintree kandis on. Võtke aega ja piiluge!

Aitäh!

daintree vihmamets

Võtsime paariks päevaks Cairnsist puhkuse ja suundusime põhjasuunda - Daintree vihmametsa. Kuna üks troopika kõik, siis olime poole päevaga kohal - kurviline maantee, mis lookles kaljude ja sinisinise ookeani vahel muutus kitsaks metsavahe käänutiseks mida katkestas vana, ent ustav jõepraam. Teisel kaldal võisime tõdeda, et olime saabunud kaduvasse maailma, mis väärib iga hinna eest hoidmist. 0,1% Austraalia maismaast ehk vaid 1200 ruutkilomeetrit kõige lopsakamat loodust, mida suursaarelt leida võib - siin peidavad end 30%  roomajaist ja konnadest ning suisa 65% liblika- ning nahkhiireliikidest! Imeline!

tee randa- pildil on arvatavasti sadu tuhandeid elusolendeid :) Ja ookeanis ootavad krokodillid.

rannas sai kiikuda - ja kel raha ülearu, sai ratsutada ka.

tundsin tõdemust, et olen lõpuks silmitsi sellise veekoguga, mis ei olnud kutsuv

rannas, nagu kord ja kohus - äädikapost! hea kui lihtsalt kõrvetada saab - kurjemad tegelased on imepisikesed hõljujad, kes suudavad tekitada närvišokki ja koomat. otse vees.

Vihmametsas on ääretult tore näha laudteed. Ilma selleta ei teaks kuhu ja millal astuda -  ja kas üldse astuda. Ja astuda saaks ainult tibusammudega - ääretult okkaline ja tihe ja vetruv ning märg keskkond!

vapramatele muidugi kõlbavad ka lihtsamad, laudadeta rajad :)

vaiksed metshaldjahetked 

see koht oli niipalju suudmest ülesvoolu (1 km ehk?), et võis kindel olla - krokuvaba vesi! see muidugi pole reegel, soolaveekrokodillid veedavad 90% ajast magedas vees, ja vägagi sügaval sisemaal. Antud koht aga... oli soovituslik supluspaik.

ei olnudki krokodille - nii jäi ka nägemata, kuidas Tarzan krokuga madistab.

sume suveöö ja  meie õdune matkalaagri baar

Ühel hommikul ärkasin vara-vara ja suundusin metsarajale. Austraalias -ja eriti selle soojemates osades- on üks lihtne nipp arusaamaks, et kas oled päeva esimene matkaja - kõik öösel üle raja punutud ämblikuvõrgud (ühes paari ämblikuga) kogunevad näkku ja juustesse. Rada oli kitsas ja järsk ning peale putukate nägin veel suurt sisalikku- näeb välja nagu väike Komodo varaan - ja kogesin midagi täitsa hirmsat - üksi džunglis olles võtab jalamaid kõhedaks, kui ümbritsevast võsast kaasuaride kumedat kõhukulksutamist kuuled. Kaasuaridest jõuan veel kirjutada ja pilti näidata. Praegu näitan matkarada:

rajatähis

matkarada

puujuuretrepp

seal kuskil elavad kaasuarid

goanna e monitor lizard

 Selliseid sisalikke liikus seal hulgim. Tunnike hiljem, rannas, kuulsin tuttavlikku lehesahinat- ja näe, tuligi, keel pikalt suust rippumas.

see poiss sai kreepsu :)

läksin metsa kaasa, et näha, mida ta seal toimetab - aga tema kondas lihtsalt minema.

 Vihmametsa puhkus jätkus-matkates ja ringi uudistades.

Ilus ja tore tõesti, aga ainult pool aastat - ülejäänud aja sajab. Korralikult!

rikkalik elukeskkond

 Need kohad, mis tihti vee alla jäävad, on mangroovide pärusmaa. Mangroovipuu on meisterkohanduja ja nende erinevaid liike on ohtralt. Nii suudab ta näiteks elada ka seal, kuhu tõus soolast vett toob; ja pildil on näha mudast väljaulatuvad "hingamistorud" - üleujutuse ajal mangroovid sorgeldavad selliste juurtega!

õhk on nii värske,et võtab silmist kirjuks!

teadagi, miks :)

huvitav, miks me ütleme "idu", aga mitte "puujuuretis"?

Igati kosutav ja mõnus käik oli, päris tõeline puhkus!

Aitäh!