Kui mulle üldiselt on suurimat rõõmu pakkunud maastike pildistamine, siis troopika oma ülikirju putukamaailmaga kinkis mulle vee ühe suuna, kuhu pea ees sukeldusin - imepisikeste, imeilusate olevuste jäädvustamine. Sesmõttes on troopika tore koht, kus nendega tutvust teha -sigimist-sagimist on on kõik kohad täis! Ainult et... alguses olin ma suuteline märkama vaid mõnda julgemat - ega tavaliselt muud tarvis polegi, kui et putukas end veid liigutaks - aju suudab fikeerida isegi silmapilguks toimuva liigutuse (kui ma siin elus midagi totaalselt p"##¤se keeran ja järgmine kord putukana sünnin, siis loodetavasti on mul oidu mitte eriti ringi tõmmelda :)). Nii juhtus tihti, et läksin hekist või põõsast mööda ja silmanurgast tajusin, et hmmmm, miskit kuskil toimub. Rõõmu jätkus paariks päevaks - edasi hakkasin ma neid juba kavakindlalt otsima. Karavanpark oli tulvil lilli, hekke ja põõsaid ning kilomeetri kaugusel asus täitsa tasuta botaanikaaed, ning neis kahes kohas võis kolme kuu jooksul pea iga päev näha üht veidrat juba pea kolm aastat lõikamata siilisoenguga blondi noorsandi, kes lihtsalt... võsa jõllitas - 5 cm kauguselt. Sest enamus putukaid teab väga hästi, kuidas silm töötab - ja nii tegelesin ma liikumatute, ümbritsevasse sulanduvate tegelaste otsimisega. Ajapikku hakkasin ma üha vähem märkama möödujate pilke ja üha enam silmama meisterpeitjaid - aeg jääb seisma ja ruum hakkab liikuma. Neid oli palju, ja oi raibe, nad on ilusad! Üks ilusamaid putukaid on kärbes - temast panengi algatuseks paar pilti üles. Ja paari järgmise postituse jooksul näete palju (võibolla, et liiga palju) pilte, mis on sündinud käpuli, kummargil, roomates, veidrates pilatese poosides värisedes. Higi voolab ojadena, kui püüad liikumatus poosis 4 minutit mingi kahesentimeetrise tegelase ühemillimeetrist silma fookusesse saada, endal jalad harkis, perse punnis, käed koos kerega ette sirutatud ja kõik, mis mu sisse looduse ja lõunasöögi poolt pandud, katkematus taktis võdisemas. Ja siis on tarvis veel hingata ja võid kindel olla, et mingi sääsenärakas otsustab kõige-kõigemal hetkel Su põlveõndlaid pureda. Seda suurem on rõõm, kui oled mõne tegelase ta jõupingutustest hoolimata avastanud ja ka pildile püüdnud! Ja mis eriti tore - kui oled ühe peitusemängija korra juba avastanud, jätab silm ta meelde - edaspidi on neid lihtne juba meetrite pealt, möödaminnes märgata! Niisiis, saage tuttavaks - paar usinat haiguselevitajat-nahaallamunejat, kes oma sumisemise, inisemise, vihmaeelse puremise ja kevadise aknarammimisega end paljude südameist välja on kirjutanud - imekaunis närvisöödikust põrgulinnuke, kärberos!
On ju imeline see pisike maailm?
Aitäh!
No comments:
Post a Comment