20140105

daintree vihmamets


Võtsime paariks päevaks Cairnsist puhkuse ja suundusime põhjasuunda - Daintree vihmametsa. Kuna üks troopika kõik, siis olime poole päevaga kohal - kurviline maantee, mis lookles kaljude ja sinisinise ookeani vahel muutus kitsaks metsavahe käänutiseks mida katkestas vana, ent ustav jõepraam. Teisel kaldal võisime tõdeda, et olime saabunud kaduvasse maailma, mis väärib iga hinna eest hoidmist. 0,1% Austraalia maismaast ehk vaid 1200 ruutkilomeetrit kõige lopsakamat loodust, mida suursaarelt leida võib - siin peidavad end 30%  roomajaist ja konnadest ning suisa 65% liblika- ning nahkhiireliikidest! Imeline!
tee randa- pildil on arvatavasti sadu tuhandeid elusolendeid :) Ja ookeanis ootavad krokodillid.
rannas sai kiikuda - ja kel raha ülearu, sai ratsutada ka.

tundsin tõdemust, et olen lõpuks silmitsi sellise veekoguga, mis ei olnud kutsuv

rannas, nagu kord ja kohus - äädikapost! hea kui lihtsalt kõrvetada saab - kurjemad tegelased on imepisikesed hõljujad, kes suudavad tekitada närvišokki ja koomat. otse vees.

Vihmametsas on ääretult tore näha laudteed. Ilma selleta ei teaks kuhu ja millal astuda -  ja kas üldse astuda. Ja astuda saaks ainult tibusammudega - ääretult okkaline ja tihe ja vetruv ning märg keskkond!
vapramatele muidugi kõlbavad ka lihtsamad, laudadeta rajad :)

vaiksed metshaldjahetked 

see koht oli niipalju suudmest ülesvoolu (1 km ehk?), et võis kindel olla - krokuvaba vesi! see muidugi pole reegel, soolaveekrokodillid veedavad 90% ajast magedas vees, ja vägagi sügaval sisemaal. Antud koht aga... oli soovituslik supluspaik.
ei olnudki krokodille - nii jäi ka nägemata, kuidas Tarzan krokuga madistab.
sume suveöö ja  meie õdune matkalaagri baar



Ühel hommikul ärkasin vara-vara ja suundusin metsarajale. Austraalias -ja eriti selle soojemates osades- on üks lihtne nipp arusaamaks, et kas oled päeva esimene matkaja - kõik öösel üle raja punutud ämblikuvõrgud (ühes paari ämblikuga) kogunevad näkku ja juustesse. Rada oli kitsas ja järsk ning peale putukate nägin veel suurt sisalikku- näeb välja nagu väike Komodo varaan - ja kogesin midagi täitsa hirmsat - üksi džunglis olles võtab jalamaid kõhedaks, kui ümbritsevast võsast kaasuaride kumedat kõhukulksutamist kuuled. Kaasuaridest jõuan veel kirjutada ja pilti näidata. Praegu näitan matkarada:
rajatähis
matkarada

puujuuretrepp
seal kuskil elavad kaasuarid

goanna e monitor lizard
 Selliseid sisalikke liikus seal hulgim. Tunnike hiljem, rannas, kuulsin tuttavlikku lehesahinat- ja näe, tuligi, keel pikalt suust rippumas.
see poiss sai kreepsu :)

läksin metsa kaasa, et näha, mida ta seal toimetab - aga tema kondas lihtsalt minema.
 Vihmametsa puhkus jätkus-matkates ja ringi uudistades.
Ilus ja tore tõesti, aga ainult pool aastat - ülejäänud aja sajab. Korralikult!


rikkalik elukeskkond
 Need kohad, mis tihti vee alla jäävad, on mangroovide pärusmaa. Mangroovipuu on meisterkohanduja ja nende erinevaid liike on ohtralt. Nii suudab ta näiteks elada ka seal, kuhu tõus soolast vett toob; ja pildil on näha mudast väljaulatuvad "hingamistorud" - üleujutuse ajal mangroovid sorgeldavad selliste juurtega!
õhk on nii värske,et võtab silmist kirjuks!

teadagi, miks :)

huvitav, miks me ütleme "idu", aga mitte "puujuuretis"?


Igati kosutav ja mõnus käik oli, päris tõeline puhkus!
Aitäh!

No comments:

Post a Comment