Kaasuarid on ühed suured lennuvõimetud linnud, mida võib kohata Paapua-Uus Guineas, Austraalias ja mõnel väiksemal troopilisel saarel veel. Nad jooksevad üle 30 km/h, elavad sügaval võsas ja ilmutavad end inimsilmale väga harva. Neil on ka väga suured küünised, mida nad ei malda enda sügamiseks hoida - olles territoriaalsed ja agressiivsed, on nad ühed neist loomadest, keda teepervel nähes soovitatakse tungivalt autosse jääda. Nad nimelt kipuvad täitsa rappima igasuguseid kahejalgseid, kes nende teele sattuvad.
Mina nägin neid loomapargis ja puhkesin naerma - nii õnnetu väljanägemisega loom on arvatavasti vihane, kuna kogu ülejäänud loomariik ja isegi taimed tema üle naeravad. Aga see heli, mida nad (vist) oma kõhuga teevad, on teisest reaalsusest - väidetavalt linnuriigi madalaim! Kui ma seda kluksutamist metsas kuulsin, siis oli asi naermisest kaugel.
Neid suuri, vägevaid elukaid on väga vähe järgi jäänud. Kunagi oli kogu ilm ja maa nende päralt - ise suured ja tugevad, polnud neil looduslikke vaenlaseid. Elu oli linnu kohta nii hea, et nad lõpetasid suisa lendamise. Ja siis oli nende ainsaks mureks troopiline tsüklon, mis puud maha lükkab - ja taimestik hakkab igapäevast 5kg marju alles 5 a pärast uuesti andma. Lisaks kaotavad kaasuarid oma rajad langenud puude alla. Elu oli lill kuniks saabus inimene, ja inimesega ühes koer. Ja koer näeb oma rõõmuks hiigelsuurt kana, ja kõik. Lisaks on inimesel komme võtta vihmametsa maha ja sõita autodega ringi. Niiet, täitsa vähe on neid alles. Aga palju enam võiks olla, sest kes see muu ikka vihmametsas iga päev 5 kilo marju nokast sisse ja natuke hiljem, juba uues kohas, seemneid tagumikust välja ajaks!
Aitäh!
No comments:
Post a Comment