seemned

Olen sügisest alates olnud seotud projektiga "Kameeleon", mille eesmärgiks on hoida armas Mustamäe noor tänavalt ära, peita ta kurja alkoholi pika käe eest ning tirida ta pilgu eest filmimaailma tume kardin.

Ühesõnaga - võta need noored, kes on olemas, leia juurde, moodusta tugigrupp. Saage korduvalt kokku, vestelge, arutlege, kirjutage stsenaarium ning võtke see linti, viige läbi montaaž ja siis tehke kino ka.

A piece of cake with a cherry on top of it!

See on lihtsalt VAIMUSTAV, milliseid ilusaid mõtteid ja puhtaid tundeid noor inimene endas kannab, kui kõrgele/sügavale nad oma arengus juba on jõudnud (riviteismelise sotsiaalsusele keskendudes on seda kerge unustada ka ju). Nende säravad silmad on vist parim tasu, mida sellise tegevuse eest saab loota. Pluss muidugi see rõõm, kui vaatad, kuidas hommikul alles võõramaaloomana tundunud "kaamerajalg" tööjooksul ustavaks abiliseks statiiviks muutub.

Stsenaariumi kirjutasime kambakesi - igaüks andis oma mõtteid - kellel oli meeles pidu, kellel tunnete keel.

Üks neiu sõlmib rahu Surmaga, kes ta ema viis. Ja läbi selle ka iseendaga, arvan ma.

Stsenaariumi saime miskitmoodi tervikuks (loe: enam-vähem loogiliseks sündmuste jadaks) seotud.

Ja nüüd filmime. Stseenid lavastavad nad ise. Kaamera panevad tööle ise. LEIUTAVAD. ARUTLEVAD. Eesti keeles. Vene keeles. Inglise keeles - meie hulgas on eestlaseid, eestivenelasi, armeenlane, aserbaidžaanlaseid. KATSETAVAD. Ja mis kõige vahvam, nad on hingega asja juures.

Kati hakkas nutma, kui me leina filmisime. See oli arvatavasti päeva kõige hingelisem hetk. Ja sellele järgnenud spontaanne aplaus noortekeskuse noortelt. Ja noh, Kati ei mänginud, vaid oli pealtvaataja.

*

Eile tegid nad iseseisvalt. Filmisid üleeilsele materjalile peale - väärt õppetund, ütleks ma :D Täna, just praegu, kui ma siin konverentsil istudes seda trükin, avastavad nad taas omapäi. Õhtul on oodata igasuguseid üllatusi, ühesõnaga.

votnii. Seeme on mullas, vaatame siis, kas tuleb orhidee või lepavõsa või rukkilillepärg.