tiivutu

mul mäkerdatud miskid suled
need paabulinnulikud, petlikud

kas näed, kas kuuled?

need sirguvad ja sahisevad mu maskil, mu rüül, nad petavad,
Sa ei näe, et kannan valskuse süüd.

Need suled pole mina, suled ei tule minust.

Ma olen nad võtnud, kokku kätnud, ennast
kaunistama ja teisi eksitama endale jätnud. Sa
oled mu lähedal ja tahad mu seltsis liuelda, pilvevaibal ehk niuelda tunda
tuult oma juustes ning avada tiivalöögina oma hing.
üle kõige – see on mu soov olla Sinuga päevas ja vihmas ja alatiseks koos.
ma tahan lennata – kiirelt, ülbelt, õnnelikult, tasa – olgu mistahes meel või poos.

haldjas
rahulaps
aga kallis, ingel oled Sina
õnnelind
väikesaare meeste hirm

mul ei ole ei liblikaid ega tiibu – üksindus on mu pisar, kurbus mu veidralt õnnelik sõsar
minu toel lendu tõusta kõrgelt katuseäärelt – Ikarost mälet?
ma sulatan päikesena ja Sa kukud oma lummast. ja
Sa hukkud oma pimestatud silmist ja kurdistet kõrvust! Armastada,
hingelt suureks austada – ma oskan seda hästi. hästi

kaugelt

– suisa eemalt.

ole sõber – ja nokime koos võta sugu muutu naiseks kes hoolib ja hoiab ja ootab ja ma murdun ma nõrken ma kaotan ma kaon

sest meenun iseendale