Küll aga olen ma käed püsti tervitamas kõrget iga ja vanadust - ehk läheb tõesti õnneks ja lapsepõlv kütab raugematu jõuga otse vanadusnõtrusse tegemata vahepeal ebameeldivat ja kohustusterikast vahepeatust erinevate "kriiside" ja "pauside"rikkas täiskasvanueas.
Istusin ükspäev vanaemaga köögis. Vahtisime aknast välja, jõime kohvi ja higistasime. Lobisesime, higistasime.
"Mis Sa eile tegid?
"Ma ei mäleta"
"Aa. Mis siis ikka. Mida ise tegid?"
"... Kuule, ma ka ei mäleta.."
:D
Hiljem, pärast meeletut ajuragistamist, meenus meile, et olime eelmisel päeval samamoodi hommikut veetnud - loba, kohvi, higi.
Siia juurde sobib lugu, mida rääkis noorusliku olemisega, ent juustes juba halli kandev rohelistes tunkedes mees rahvapühatalgul Saarnaki laiu ainsa talu köögis:
"Marta on vana naine, asjad kipuvad meelest minema. Seega on tal köögis kalendri juures kirjake: "Paku kohvi". Nii teab ta olla viisakas, kui külalised tulevad.
Martale tulevad kaks sõbrannat külla - Rosalie ja Hilde. Istuvad, vatravad, vahest ehk koovad ka, ma ei tea. Marta võtab laualt nõud, viib kööki, peseb ära, vaatab seinale - "Paku kohvi" -"Ahah" - ja teeb uue kohvi. Ja niimoodi mitu korda, ikka nõud kööki ja köögist uue kohviga tuppa, kuni saabub teistel prouadel aidaa öelda. Lähevad siis Rosalie ja Hilde mööda teed, Rosalie ühmab - "Näe, Marta ei pakkunud isegi kohvi!".
"Kas me käisime Marta juures?"."
nimed, mis originaalis olid, mulle muidugi meelde ei tulnud. juhhei!
No comments:
Post a Comment