pilvebaleriinid

Ma arvan, et ma olin praegusest kümmekond aastat noorem ja ilusam, kui esimest korda langevarjuteemalisel koolitusel käisin. Siis jäi asi katki - lennukisse ei astunud. Miks, see on arvatavasti kinni selles, et õhk polnud mu jaoks valmis ja Maa ei tahtnud lahti lasta.
Nii oli ka eelmine aasta, kui sama asi plaani sai võetud ja suve lõpus tuli tõdeda, et see tuul, mis puhub lennukiuksel, puhub ka taskus-rahakotis.
Nii oli nüüdki. Mitte tuulega, vaid uksest väljumisega.
Adrenaliin pidi teadvuse röövima, kui ma nädal enne jaani kõik väljad olin korrektselt täitnud ja enterit litsusin.
Hommikul 930 hakkas Nurmsis ettevalmistus - mis on varju osad, kuidas juhitakse.
Kohvipaus.
Jätkame - mis on ohud, kuidas käituda. Tekib tunne, et fakit, mul pole seda põhikaltsu tarvis, tagavaraga hüpates on ikka kindlam. Huvitaval kombel ei ole mingit hirmu. Aga iga kord, kui peakohal põriseb, võtab ihu kananahale.
Kohvi, wc.
Praktilised harjutused - väljumine. DELTAAAAAAAAAA lennuki ukselt. Pakult. Traksides rippudes olukordade lahendamine.
vaatan-haaran-vaatan-tõmban-haaran-tõmban - ainus elupäästev varjuhaiku, mida tarvis meeles pidada.
Eksam.
Eksamitulemus.
Ootamine.
Kõik lennukisse, hüppama.
Mina ei mahu, jään maha. Ja arenen mühinal. Sisemiselt. Kuna eeldamine on neile, kes peavad meeles, et alati on veel variante peale visualiseeritu.
Teisele katsele suundun üks suunurk endiselt veidi vingus, tujutu. Teine suunurk on see-eest kõrvuni, kuna kaaspiloot on eriti die schöne bombe või kuidas nüüd öeldagi.
Võtame rivvi, sammume rivis läbi metsatuka moosiriiulini.

Ootame, ja nagu tellitult laotab üle taevalaotuse oma rasvase kanni maailma suurim pilv.
Ümberpöörd ja sammumarss kohvi jooma ning DZ tupla-marsivarusid hävitama. Jaburalt naljakas, ent tõesti on vargsi tekkinud tunne, et taevas ei taha mind endasse.
Kolmandaks korraks on tuul pea mossmõtetest klaariks puhunud ja minu esialgne vaimustus on tagasi platsis. Rividrill ja juba istungi, kiiver peas, oma esimeses lapsepõlvemälestuses. Ilm on endiselt pilves ja lennuk otsib hallis massis auku, kuhu meil lubataks ohutult heituda. Iga tiiruga sigineb kontidesse üha sügavam rahu, millesse lööb elevuselahmaka venelane, kes u600 peal dessandiga välja astub. "WHOAAA- lennuk-uks-tuul-ja...ta läks väljaaaaa! Nägid? Ou, kas nägid? Nägid ikka, jah? Ta läks nagu täiega välja ja tagasi ei tulnudki! Nägid? Sa teed ka varsti nii, tead vä? Tead vä? Jeeeeeeeeee!" Endaga on hea vestelda.
No ja tuligi meie kord ja üks läks enne mind ja siis oli juba minu kord öelda jah, kui instruktor tahtis teada, et kas ma olen valmis. Hehee ja ouboy, am I ready? I was born redis!

DELTAAAAAAAAAAAAAAAAA
mäuhti käivad korraks jalad üle pea, kui vari lahti pakib. Siis tuleb meelde, et pidi lugema kukun-1-kukun-2...ilmselgelt on 5 sek ammu möödas, aga aeg seisab. ruum ka. pidurduskontroll ja siis mõlemale poole 360. Näen maad ja õhku ja taevast ja seda, kes pärast mind hüppas ja lennuvälja ja....mitte ühtegi lindu?! Vahet pole, sest seal on niiiiii chill, et juba selle enese ja Eluga rahus olemise juurde tahaks karahvinist huultele viskit läigatada ja teises käes sigarit tossutada.
500m - kuramus, juba? alles oli 800 ju? NIIIII RAHULIK ON!!!!!!
siin on kodu.
400 - JUBA?
lõpumanöövrit pole mõtet teha, kuna vastutuul on nii suur, et kannaks ajeee ära ja vantsida pole mõtet - lendan parem võimalikult lähedale.
maapind näeb 100m kõrguselt samasugune välja, nagu 5m pealt, sellepärast kasvatabki Emke Maa endast põõsaid välja, et langevarjurid teaks, millal jalad kokku suruda ja pidurit tõmmata.
Maandun pehmemalt kui udusulg mr. Gumpi ette.
WHOAAAAAAAAA
Esimene mõte on, et saaks võimalikult ruttu üles tagasi. Ja see kestab.
Ja ilmateade on selleks, et teada saada, kui pilvine on ja mida tuul teeb.
Ja oijaaaa kui hea see on, kui tuleb instruktor ja ütleb et Sinu delta oli täiuslik.
Kell on pool üheksa.
DELTAjeee!
PS. ääretult armas ja kodune oli Nurmsis olla - ma tean, mida tunnevad kunagi need beebid, kes seal emade-isade õlgadel taevast sadavaid mehi uudistasid :D I KNOW :D