tuulepea

Niikaua, kui ma mäletan, olen ma unes lendamist näinud. Nii palju, et ma adun esimesest kaadrist/aistingust, kui see/selleteemaline unenägu hakkab. Ja ärgates ei lähe see tunne meelest ära - lendamine. Isegi see, kuidas elektriliinist üle lendamiseks kätega rohkem vehkides järsult kõrgust koguda, see tunne on meeles. Millal ma viimati unes lendasin, seda ma enam ei mäleta - eile või kunagi ammu kolm nädalat või kuud või ringi ümber päikese tagasi, no ei mäleta. Sest tunne evib antud asjas enam tähtsust kui fakt.

Mu esimene selgepiiriline lapsepõlvemälestus on sest ajast, kui ma olin kolmene ja isa mind tööle kaasa võttis. Enda tööle, mina siis veel tööl ei käinud. See mälestus on oma olemuselt nii võimas, igal mälutüübil - olfatoorsel ja gustatoorsel ehk vähem, aga ikkagi - mängiv, et arvatavasti on kõik endale eelnenud mälukillud ää mälunud ja seega pürginud kõrguma esimeseks, nö lapsepõlve alguse verstapostiks. /andke andeks, kallid unenäolaadsed mälestushägud, mida rikastavad arvatavasti kuuldud juttudest toidetud fantaasia poolt joonistatud ja ette kujutatud pildid - esimesest paist vennale, keda isa liivakellakujuliste kolbidega muhuga koju toodi - olin siis kaks aastat ja kaks nädalat vana; mudelautost (kastiga) ja salatist, mis oli pruuni värvi ja puidust ja ümmarguse laua peal, mille taha me kõik istuma mahtusime; tädi Mareti valge pusa, millel jooksid elu eest koopajoonistustelt tuttavad põdrad ja kütid ja mille varjus olid maailma suurimad tissid - nende taha peitudes ei olnud maju ega maailma näha/
Paps töötas ALMAVÜs ja oli langevarjuinstruktor ja tema ülesandeks oli inimesi lennukist välja visata.

Kõik nad vaatasid üles, naeratasid ja lehvitasid meile, kui vuhisesid Kuusiku tikutopsisuuruste majade ja veel pisemate autode poole. See tundus juba siis kuidagi nii ulmeline ja samas kodune, normaalne. Et "Tšauka, ma nüüd lendan".
Pilv oli nagu märg vatt, kui ma jõudu kokkuvõttes oma käe AN-2 uksest läbi õhupadja surusin. Ja pilve katsusin. Ma katsusin pilve. Oma käega. Seal üleval, kus nad elavad. Siiamaani mäletan seda õnnejudinat, mis tahab Su keha nii väikeseks väänata, et riided kukuvad maha ja päike tekitab Su seljataha varju asemel kriipsujuku.
Ma sain ka lennukit juhtida - muidugi on tore, et juhtkangid on neil seotud, üks lennuõnnetus vähem eesti lennundusajaloos, ent ikkagi, kang ette ja nina alla ja kang tagasi ja nina üles, see jäi meelde. Nagu seegi, et kui lennuk kallutab, siis kalluta kaasa, mitte vastu. Kallutasin. Kallutan siiani.

Jap, killud jäävad vägagi meelde. Ja siis salaja sunnivad pead kuklasse kallutama. Et salamisi, Sulle märkamatult sosistada: "Õhk on kodu. Koduelement. Lenda, emba pilve! Ole vaba!". Et hinge igatsusesegust ihalust kinkida. Ja siis juhtubki nii, et tuulepeale on tuul peaasi.
Ja puhtalt, lihtsalt hea, kui lennukas lapsepõlv ei mõtlegi enne vanadusnõtruseks peetavat comebacki täiskasvanueas vahemaandumist teha.

JIIIIIIIII-faking-HAAAAAAAAAAAAAAA,!!!