Enne esimest hüpet rääkis keegi, (eimäletakes), et esimene hüpe on kerge - Sa ei tea veel midagi karta ja põdeda vms. Teine pidi see hull olema. No ja oligi - kas nüüd just hull, aga selline veidi hädine olek oli küll sees - tead omaarust täpselt, mis tulemas. 6x käisin vist enne vetsus. Põhimure ei ole mitte varju avanemine või ohutu maandumine, vaid see, et kas tuleb ikka korralik deltaaaaaaa.
Maandudes on tarvilik saada lennuväljale pihta, see on minusugusele algajale piisava suurusega sihtmärk. Muidugi ei saanud ma sellele pihta, vaid võtsin sihi kuusehekile, mis lennuvälja kõrval kasvas. Napilt üle ja sujuvalt põllule - ja ma jäin püsti, aaaajeeeee. Ja lennukit nägin ma ka. Ja taevas sai suuri tiire teha ja Nicole´ga teineteisesuunas triivida (kuidas saab minust kergem, peale mind lennukist väljunud inimene enne mind maale? triikraud taskus? abimootorid? mh?) ja puha.
Väljastati langevarjuri raamatud, kuhu peab iga hüppe sisse märkima. ja kommenteerima. hüpet ja emotsioone jne - ühel real! :D hea, et siia pikemalt saab tähti märkida. Piibel ühesõnaga.
Kolmandale hüppele läksin ma juba vägagi entusiastlikult. Hämmastav, kuidas vaim seadistub järjest uutele asjadele - lennuk oli kogu aeg näha, teised varjusrid ka, sai rahulikult varju käitumist tundma õppida ja Eluga kahekesi olla. Ja maandusin eelmisest kohast umbes 3m eemal ehk teisisõnu, keskuratneidkuuskimuteeleistutab?!
Üles minnes ainult see mõttes keerleski, et kuidas jublakaümber sõrmed kokku saada. Ja oi seda karjumist, kui varju avanemishetkeks mõlemad käed näo ees olid...ja ühes see maailma kõige väärtuslikum, armsam jublakas oli! wiiiiiiiiii!
Ja seekord sain maha enne seda paganama hekki. Tõdemusega, et õnn ei ole ei maa peal ega taevas, vaid kuskil seal vahepeal. Ja killuke õnne on kohe kindlasti viisis, kuidas neid ühendad.
deltajee
1-2-3-hartjeee
fakkjeeeee
No comments:
Post a Comment