Kui ma taaskord sõitsin ühel päeval rongiga koju, siis nägin, et Keilas sai üks habetunud onu suht kurjaks, kui nägi lapsi meie vagunisse sisenemas. Kuidagi pinges oli - seda märkasin. No ja siis tegin uuesti silmad lahti Tondil. Lapsed olid läinud, onu oli alles.
Vaatasin aknast välja ja püüdsin jõuda enne baltat tagasi siia maailma, kui:
-"Räägid Sa eesti keelt?" - ülbelt, otsekoheselt, kärinal.
-vaatasin aknast välja, lootes, et see ei olnud mulle mõeldud. ignoorignoor.
aga ei.
-"Minge te kõik v***u raisk!.. Minge kõik p***i raisk! Kõige täiega!" - üle vaguni, kõigile.
10 sek vaikust
- "Minge kõik ---II---, niikuinii ei oska te elada jumalatunnetusega!"
Järgmine oli juba kindlalt minule. "Mida Sa irvitad raisk?!"
- "Hakkas kergem või?"
- "Mine p***i raisk!..Hakkas küll, aga mis see Sinu asi on raisk!"
-"Vali vähemalt austusest teiste vastu sõnu, siin vagunis väikesed lapsed! Ise vana mees, pikk habe ees!"
- "Kuule mul on neist lastest jumalast pohhui, ma valin ise, keda armastan! See pole Sinu asi!"
-"No alusta siis iseendast!"
-"Sa alusta ise, raisk!".
Vaatasin aknast välja. Hea tunne oli - ammu alustasin ju! Olime möödunud Lillekülast.
Ja 2 minutit hiljem, Balti Jaama perroonile lähenemas:
-"A Sa mulle õlle ostad vä?"
-"Ei."
-"Miks?!"
-"Ma ei ole huvitatud".
-"A no ilusat päeva Sulle!"
vot siis. naersin pisarateni, tegi päeva jah ilusamaks. eriti naljakas oli see, kuidas perroonil mu seljataga käratas sama hääl ühele möödujale "anna suitsu raisk".
Sellised kuraasikad pidid kaugele jõudma. No tema jõudis Paldiskist Tallinna, eks see ole kah juba paras kaugus.
Ja no ilusat päeva teile!
No comments:
Post a Comment